Nüüd, olles ise ema, mõtlen ma sageli oma lapsepõlve peale. Mu enda lapsepõlve rõõmud ja mured kõnetavad mind taaskord, sest need aitavad paremini mõista enda laste vajadusi. Olukordi, mis mulle valu ja segadust põhjustasid, püüan vältida. See ei õnnestu alati ja vahel isegi külvab ebavajalikke pingeid juurde, aga pole midagi teha.
Suure tänutundega olen mõelnud sellele, kui vinged vanavanemad mul on olnud. Neli vanavanemat õunapuu otsast. Kui palju seiklusi igaühega eraldi ja koos on olnud. Varem ma ei mõelnud sellele, milline vedamine on mul ikkagi olnud! Nüüd, oma laste lapsepõlve uuesti läbi elades, tuleb see tahes tahtmata meelde.
Väga hiljuti jätsin ootamatult hüvasti oma vanaisaga. Hiiumaa vanaisa, nagu ma teda terve elu kutsusin. Millegipärast on nii, et kui sündis Maru, siis suri kohe üks vanaisa. Ja kui sündis Lukas, suri teine, Hiiumaa vanaisa. Samas olen rõõmus, et ta ei pidanud jääma haigevoodisse. See poleks talle üldse sobinud. Ega see sobigi ühelegi inimesele, aga mõnele ei sobi kohe eriti! Vanaisa oli terve elu heas vormis. Fit. Liikuv ja tegus. Ta ootas talve möödumist linnakorteris, et pääseda oma suure aiaga suvilasse mere ääres. Kui tore, et see koht tal oli!
Ent seekord jäigi ootus ootuseks.
Kui mina väike laps olin, siis vedas vanaisa tsisterniautoga Kiviõlist Hiiumaale bituumenit(?). Tsisterniauto kollases kabiinis istusin ma lapsena sageli. Sõitsin sellega kas Hiiumaale või Hiiumaalt koju vanemate juurde. Igatahes seostub sellega alati suur ootusärevus. Ükskord olin enne reisi lausa palavikus.
Kabiin lõhnas õli ja tubaka järele. Vanaisa oli suitsumees. Ta oli vaikne, endasse hoidev, kuid samal ajal palju endast andev mees. Ega ma lõpuni ei teadnudki seda, mis teda ennast päriselt õnnelikuks tegi. Kas ta seda endalt enam isegi küsinud oli.
Ent mingitele omapäradele jäi ta kindlaks. Ta ei soovinud endale elu lõpuni mobiiltelefoni. Ja kui mingil hetkel seda talle jõulisemalt peale suruma hakati (et ta kalale minnes ikka kättesaadav oleks, vajadusel abi kutsuda saaks), siis see tema otsust ei kõigutanud. See veel puudus, kui teda kalal ka segama hakataks - kujutan ette, et nii võis ta mõelda. Mul oli kahju, et viimasel ajal ei soovinud ta enam osaleda ka suurematel pereüritustel. Mitu põlvkonda, kes polnud ammu kohtunud - mulle tundus, et need suuremad kohtumised olid talle väsitavad. Ta ei tundnud, et peaks seal osalema, kui igaüht nagunii eraldi nägi. Ja ta jäi oma tundmusele kindlaks.
Eks paljud meie teemad jätsidki teda täiesti külmaks, ehkki elu lõpuni vaatas ta kell 21 Aktuaalset kaamerat ning spordiuudiseid. Ta oli kursis, aga arvamust pidi temast ikka jõuga välja kangutama. Aga kui sul ja tal oli parasjagu hetk kahekesi vestluseks, siis tuli ta alati kaasa. Kes teab, ehk ei olnud tal lihtsalt niimoodi võimalik jälle oma sisemaailma põgeneda. Introvert.
Eks minu lapsepõlves oli ta ikka veidi teistmoodi ka. Mäletan, kui ma ükskord Kassarist kilekotiga viinamäetigusid Jänedale tõin. Need on teod, keda süüakse. Bioloogid ja looduskaitsjad võivad nüüd minestada, aga meie aia taga elab tänaseni pisike viinamäetigude koloonia. Sel kevadelgi leidsin aia tagant kaks koda. Nad on ümberasustatud vanaisa tsisterniauto abil.
Mõnikord võttis vanaisa meid Kiviõlisse kaasa, ehkki territooriumile, kus tema autot tangiti, lapsi kunagi ei lubatud. Sageli veetsime aia taga siis vanaemaga aega. Mitte kunagi ei olnud see passimine või igavlemine.
Ja mu vanaisa oskas imeliselt punuda! Seda õpetas talle minu ema, tema tütar. Ükskord punus ta mulle nukuvankri. See on seni peaagu täiuslikus vormis. Loodan ema abiga tublisti pleekinud pitsi ja paar katkist vitsa ära vahetada. Otsisin vankri juba pööningult väljagi!
Üleüldse mäletan vanaisa kui ühte erilist asjapulka. Ta muudkui toimetas. Ehitas suvilat, niitis muru, kõpitses kortermaja aias. Ta oli selline mehelik mees, kes samas süüa teha vist ei osanud ega tahtnudki osata. Tal oli selleks vanaema. Ent kohvi tegemine oli küll tema töö. Ju siis mehe töö.
Ja autorool pidi ikka mehe käes olema. Seda enam oli kummaline, kui ma talle aastaid tagasi oma esimese auto müüsin. Temal oli vist ka kummaline. Mina olin ju talle alati tüdrukuke, keda ta vaatas roolis kõhklevalt. Vanaema vist pole kunagi ise rooli keeranud.
Igatahes on mul hea meel, et mul on seiklusi ka ainult temaga. Et mul on temaga mingi oma lugu.
Nii nagu on mul oma lugu vanaisa Haraldi ja vanaema Veeraga, kes nüüd viimaks koos puhkavad. Tegelikult on neid lugusid hulga, sest Harald ja Veera on elanud meiega lapsest peale kõrvuti. Veera igatsus on mind kõnetanud vist kõige rohkem. Tema süda, millesse võiks ära uppuda. Nii suur ja soe. Nüüd kompenseerin seda igatsust sellega, et olen hakanud püüdma jäljendada tema tehtud magustoitusid. Kirsitort, mida ta tegi ajal, mil kohupiim ja vahukoor olid tõelised pidusöögid! Mul ei ole retsepti, aga olen seda vähemalt üritanud omal moel jäljendada. Olen päris lähedale jõudnud.
Igal sünnipäeval tegi Veera mulle ja Tõnisele suure korvitäie vahvleid. Nädalapäevad tagasi hakkas Veera vahvliraud mulle lapsepõlvekodus silma. Ma võtsin ta kaasa ja panin huugama! Ei ole muidugi Veera tase, aga siiski tohutult maitsev kraam.
Mulle on jäänud veel vaid Hiiumaa vanaema, neist neljast vist kõige pöörasem. Tema puhul oli tavaline, et igal kodusaare üritusel proovis ta kohal olla. Nii viis ta mind väga väiksena juba Kärdla parki popkontserdile, kus tümakas nii vali oli, et ma lausa nutma hakkasin. Vanaema kupatas mind siis jalgadega pingi peale, “siis ei käi südame alt läbi”. Väga väikse lapsena isegi elasin mõnda aega hoopis tema juures. Seejärel käisin seal igal suvel ning keskkooli tahtsin jälle Hiiumaale tulla. Olen tänulik, et vanaema-vanaisa ning onu perekond mulle seda võimaldasid.
See kõik paneb mind mõtlema, et tänapäeval ei ole vist vanavanemad õunapuu otsas väga tavalised. (Neli korraga on suisa haruldus, julgen arvata). Nad on hoopis tööl, teostavad ennast ja reisivad ringi. Kes saakski neile seda ette heita.
Mul lihtsalt vedas!