Nii palju on juhtunud, et ma ei taha kõigest kirjutadagi, aga kui ühe sõnaga öelda, siis juhtus Elu. Elu kõige ülevamad sündmused, milleks on sünd ja surm. Ja kui ma nüüd, mõni päev pärast neid suuri sündmuseid mõtlen, et täna on valimispäev, siis see kõik tundub selline väiksem vadin Elu kõrval.
Oleme vahepeal korraks tagasi Tartus...
Muidugi olen ma endiselt üllatunud, et kõigest aasta kulus, kui valimispropagandasse jõudis küsimus, kas me toetame liiga palju ukrainlasi. Ja aasta tagasi olime valmis igaüks neid oma koju vastu võtma, et üheskoos võita kurjus. Aga see näitabki, et see propaganda ongi vaid osa vadinast ja vadistamist saab lubada siis, kui millegipärast hirmu enam ei tajuta. Ukrainas aga juhtub samal ajal Elu…
Sellegipoolest olen otsustanud, et ma sellisel EKRE-laadsel inimsuse vastase sõnumiga vadistamisel iseennast väga palju mõjutada ei luba. Ma ei solvu neist sõnumitest, ma ei vastandu, ei aruta, ei analüüsi. Nii on juba pikemalt olnud. Peale seda, kui ma lapsed sain (siis pole ka aega vadistada) ja veelgi rohkem, kui maale kolisin.
Just sellepärast, et see on vadin ja mitte Elu. Kui küsimus on Elus, siis on kaalul hoopis muu, keegi ei vadista enam. Olen seda ka omal nahal kogenud.
Aga selline mitte reageerimine tähendab ka seda, et ma sellel vadistamisel ei lase tulla enda ja oma lähedaste vahele, keda see EKRE kuidagi kõnetab. Ausalt, meil on niiiiiii palju rohkem muud ühist kui see vadistamine.
Ma olen mõistnud, et see pole minu võitlus kedagi veenda mõnes teises vadinas. Ma lihtsalt ei suudaks teda mitte kunagi veenda oma sõnadega. Elu peab olema see veenaja ja minul, väikesel inimesel, pole mitte midagi muud teha, kui sellega leppida.
Ma loodan, et poliitika ei tule lähedaste vahele ka mujal kodudes.
Kui just…
On küllalt näiteid, kuidas vadinast ongi saanud Elu. Tsiteerin siinkohal Tõnu Õnnepalu suurepärast teksti “Udu” (ilmunud Edasis):
Preislase sõjaraamatust pärineb üks kuulsamgi sentents, mida tihti kasutatakse üsna kahemõtteliselt ja mis ütleb, et sõda on poliitika jätkamine teiste vahenditega. Ümberpöördult võib ka öelda, et poliitika on sõja jätkamine teiste vahenditega.
Muidugi on tõenäosus, et vadinast saab Elu. Ikka on oluline vadistamist kuulates proovida mõelda ratsionaalselt sellele, milline võiks selline elu siis olla.
Aga vadistajale vastandumise asemel saab Elu mõjutada ikkagi pigem oma tegudega, märkamisega, suhetega, looduse hoidmisega… ELU hoidmisega. Nii on võimalik külvata headust, lahkust, armastust, mõistmist. Kui kõik see on olemas, ei pea enam keegi enda ümber kurbusepilve koguma ning süüdlasi otsima. Mina usun nii.
Eks elu lükkab selle ümber või näitab, kas see peab paika.
Olen tänulik nii paljudele, kes on meie elus nõu, jõu ja heade mõtetega. Tahaksin omalt poolt nii palju rohkem vastu anda kui see AITÄH.
Aga seni kuni kestab sõda Ukrainas, ärme unusta neid tundeid, mis valdasid meid aasta tagasi veebruaris. See on meie evolutisooniline relv unustada ja mitte tunda pidevat hirmu, aga võib-olla on meil neid võluvõimeid veelgi, mis aitaks hoida Elu ja Armastust.
###
Vahepeal tähistasime Hiiumaal lähedastega Eesti Vabariiki. Mind kõnetas seekordne tähistamine palju enam, sest olin kirjutanud Levilale artikli sellest, kuidas me kõik Eestimaal nagunii sugulased oleme. See andis põhjust kaevuda Eesti rahvastiku ajalukku ning näha seda valu ja vaeva... Olla selle võrra rohkem tänulik selle eest, et olen siin. Selle tunde kõrvale oli ülev vaadata ETV taaslavastatud ajalugu “Hetk ajaloos: Manifest” ja mõelda, millist julgust nõudis iseseisvuse manifesti, Eesti Vabariigi loomine.
Kõige toredam oli muidugi olla koos lähedastega, kellest mõni tuli esimest korda elus Hiiumaale.
Muidu on kõikjal jälle nii lumine ja sellest on veidi väsimus. Meri on paiguti jälle kinni jäätunud. Tuleb kannatlik olla... Küll ta tuleb, kevad.
