Uue aasta lubadused

The New York Times kirjutas loo noorte äärmuslikust liikumisest, mille eesmärgiks on end vabastada tehnoloogiasõltuvusest.

Selle liikumise nimi on The Lamp Club ning liikmed tunnevad omal nahal, kuidas nutitelefonid ja sotsiaalmeedia segavad nende hingerahu, tähelepanu ja mõjutavad vaimset tervist ja suhteid. (Muide, Austraalia on üleüldse sotsiaalmeedia alla 16 aasta vanustele ära keelanud.)

Lambiklubi noored ei ole üleüldiselt tehnoloogia vastased, aga nad on kriitilised, kuidas selle senine kasutamine mõjutab meie tähelepanu ja suhteid. Nad soovivad mh. murda ärevuse, mis on seotud silmast silma suhtlemisega ja teevad selleks igasuguseid pealtnäha tobedusi. Panevad pähe päkapikumütsid või unustavad koju kingad. See on ju omamoodi ice breaker.

Kõige raskem on inimesel muuta harjumust, ehkki selle muutmise lubadus ei tundu üldse nii suur kui sünnitada uus laps või osta maja. Lapsi võib teha, aga oma harjumuste muutmine on sageli peaaegu võimatu ülesanne. Sellepärast on minu 2026 list ambitsioonikas - harjumuse muutmise plaane täis. Ja loomulikult plaanin ma õnnestuda.

Kõige suurem väljakutse saab olema muuta oma tehnoloogia kasutamise harjumust üksi, ilma Lambiklubita. Olen pikalt teadnud, et mul on seda vaja teha. Olen ka samme astunud, aga lõpuks olen ikkagi tagasi siinsamas blogis kirjeldamas, mida ja kuidas plaanin teha. Kui midagi on muutunud, siis ainult hullemaks. Olen tehnoloogiast veel suuremas sõltuvuses.

Kui sünnib beebi, siis mingis mõttes jääd veidi isolatsiooni. Öösel üksinda üleval, päeval palju beebiga. Siis on telefon heaks seltsiliseks. Vaatad uudiseid, sotsiaalmeediat ja on meel kohe rohkem lahutatud. See rööbas tekib tegelikult juba rase olles, kui füüsiliselt on kehva olla, unetus. Ja sõber nutt jälle oma tohutute valikutega käepärast.

Aga sellised harjumused jätavad oma jälje, kuna inimene on vist nii voolitav, et vajadus haarata igavusest kiiresti telefon ei taha enam kaduda. Sotsiaalmeedia oma ülesehitusega iseenesest teab seda nõrkust küll ja söödab aina veel ja veel sisu, mida oled jälginud.

Olen siin kuumade ilmadega olnud beebiga tubane. Hea konditsioneeritud vaikne ja turvaline olemine, kus tema uurib põrandal mänguasju ja mina… vaatan uudiseid? Rullin igavusest. Selle aasta alguse suured uudised on olnud minu voos ikkagi ülimalt masendavad. Praegu näiteks täis Šveitsi tuleõnnetust, kus hakkus palju lapsi. Emana on see teema mind liigutanud ja algoritmile pole see varjatuks jäänud. Nii ma siis muudkui rullin ja rullin oma beebi kõrvalt neid musti uudiseid kuni olen ise täiesti mustas augus. Ja suuremad poisid tulevad tuppa, emme teeb vist midagi tähtsat, ei saa segada? Teadmine, et ema ei ole emotsionaalselt üldse kohal, sest ta rullib end musta meeleollu uudistest, mida ta praktiliselt kuidagi muuta ei saa, on ehmatav taipamine, kui seda ühel hetkel tähele paned. Need ehmatused on aga vajalikud harjumuste muutmise püüdluseks.

Proovin seda teha siis nii, et pühendan meediale esialgu eraldi hetke päevas arvuti taga. Mitte telefonist paralleeltegevusi tehes. Suurema osa ajakirjandust (eriti aktiivne pressija minu voogu on kollane UK meedia oma "ohoo" ja "vau" teemadega, ju olen siis klikkinud) sotsiaalmeedias blokkisin. Jätsin The New York Times’i ja Atlanticu praegu. Ehk tuleb midagi veel, aga pigem peab iga päev aina uusi ära blokkima.

Eriti pingutan, et mitte oma laste ees telefoni kaduda. Tahan kasutada tehnikat, aga mitte olla ise ära kasutatud. Tõde on, et seda kõike on mul ehk päevas vaja 10%, ülejäänu on meelelahutus või põgenemine. Nagu külmkapi kallal käimine igavusest või emotsioonist. Õpin elama ilma selleta, et emotsioonile järgneb kohene automaatne tegevus ehk telefoni haaramine. Lääne ühiskond on seda haigust täis ja ootan põnevusega, millal tekib taipamine ja mis sellega kaasneb. Praegu on see kõik veel normaliseeritud. Ja nutivõhikud on friigid. Noorus on alati hukas. Aga miksipärast on noorus see, kus taipamine esmalt tekib. Ma ei tea, kuidas see nii siis saab võimalik olla. Isegi mulle tundub, et noorus on hukas. Ehk siis on see esmane tundemärk, et olen ise vanaks saanud…

Aga 2026 aasta eesmärke on veel. Harjumuste osas hakkab keha näitama, et on valmis jälle füüsiliseks trenniks beebi kõrvalt. Peale autoõnnetust on hakanud tunda andma iseäranis parem põlv, mis tähendab, et mul on vajalik lihastrenn ja taastusravi. Trenn oma keharaskusega oleks parim.

Meie pere peab veidi rohkem oma kanna kuhugile kinnitama, sest sügisel peab Maru kooli minema. Kuigi plaanin rändurielu jätkata ja mingis osas teda kooliga kokkuleppel ise õpetada, siis ei pääse me sellest juurdumisest, mis koolikohustusega tekib. See pole ilmtingimata halb, aga väljakutse on leida endale siis see koht.

Mis omakorda tähendab ka tööalase indentiteedi taasleidmist.

Ma tahan olla avatud, huvitatud ja julge. Oma emadusekoorikust välja tulla, millega kaasneb mingil määral sotsiaalne ebakindlus. Siin Austraalias, kus small talk on peaaegu kohustuslik viisakusavaldus, saab selleks hea süsti. Ei saa möödudes mujale vaadata ja teeselda, et ei näe ja kuule. Tegelikult on ju nii tore see inimkontakt.

Kangesti tahaks worldschoolingu teadmisi sel suvel rakendada Hiiumaal, korraldades esialgu kohalikele lastele mõne suvise huviringi või laagri. Midagi lihtsat, aga ometigi väga olulist. Ma loodan, et meil on selleks vunki.

Olen tänulik muidugi tervise eest, selle eest, et olen kiire taastuja ja õnnega koos!