• Tiina Kaukvere

Unistan ringi

Updated: Mar 26

Panen Tartus ringi jalutades kokku pilti oma unistuste majast. Ehk käimas on suurem manifesteerimine.



Olen mõelnud, et lastega oleks ikka hea küll elada maal. Lapsepõlv sellises paigas, nagu kasvasime Tõnisega üles, on ikka midagi paradiisi lähedast. Suur vabadus kohe pisipõlvest peale. Ei piira seda tihe liiklus, bussiajad, vahemaad, isegi kellaosutite vahemikud on kuidagi pikemad... Nii palju on aega, et teha kõike, millal aga soovime.

Ema pani vennale äratuskella taskusse, kui ta veel kella ei tundnud, aga oma sinise Ereliukasega küla peale teistega mängima tahtis minna. See hakkas helisema, kui Tõnis pidi koju tulema. Ma ei mäleta ühtegi asja, mis lapsepõlves oleks tegemata jäänud. Ühtegi unistust, mis oleks jäänud realiseerimata. Või vähemalt ei kripelda miski. Tõsi, maal elamise vastu tekkis kerge trots teismeeas, kui kõik ägedad trennid ja tegevused tundusid olevat hoopis Tallinnas. Mingi hetk ma käisin isegi kaks korda nädalas rongiga Tallinnas tantsutrennis ja mõtlesin, et ohh, miks me ometi elame nii tühises kohas. Tõnisel tekkis see tunne veel varemgi, kui ta oma hobi pärast pidi enne põhikooli lõpetamist juba kodust ära kolima.



Niisiis peaks see "kodukoht" olema midagi üsna muutuvat, arvan ma. Seintesse ei tohiks jäägitult kiinduda. Maja ei ole pereliige. Majal ei ole hinge. Selle hinguse annavad inimesed. Nemad teevad majast kodu. Mälestused saame me endaga sealt majast kaasa võtta. Need ei kao kuhugi. Sellisele arvamusele olen mina jõudnud, ehkki minu lapsepõlvekodu on mulle loomulikult kõige kallim ja erilisem seintega kuubik. Seal juhtus nii palju!


Seal on kõige hirmsam kelder, kus kütmas käia. Kusjuures suure tule pidi enne trepiastmeid ära kustutama. Oi, kus ma nendel astmetel pimeduse eest lidunud olen. Enamasti lendasid plätad ka jalast veel enne, kui ma päriselt "pääsenud" olin. No ja seal on hiiglaslik murulapp, mille niitmist olen ma kord armastanud ja kord jälle vihanud. Seal olen ladunud lugematul hulgal puid riita, et neid siis ümber kärusse laduda, sealt omakorda keldrisse loopida, kust siis veel omakorda kolm korda päevas neid halu kaupa ahju tõsta. Seal on väike veesilm, mis lapsepõlves basseinimõõdu välja andis ning teisi külalapsi kohale meelitas.


Meie majas käis pidevalt üks suur mäng. Kõik tahtsid meile külla tulla! Ja pedantlikku puhtust pole seal ka kunagi armastatud. Tuleb tunnistada, et oma toas olid ikka väga vabad käed. Nii me vahetasime vennaga kord vastu ööd toad ära, paisates koridori päevadeks täiesti segamini. Ning minu suur riidekapp, mis poole väiksemasse venna tuppa ei mahtunud, jäigi aastateks esikusse ruumi võtma.


Selle maja kohta oleks nii palju kirjutada ja ikka ei suudaks ma kõike kirja panna ja edasi anda. Eriliseks teeb selle maja siiski kõik need tänuväärsed hetked, mis on seal aset leidnud. Ja see perekond, kelle liikmeks on mul õnn olnud sündida. Ma kuidagi ei taha, et maja ise oleks selle õnne postamendiks. Mälestused ei vaja seda.


Sageli on inimesed oma majadega sunnitud abielus, sest on matnud sinna lisaks hingele kogu maise varanduse. Ja siis ollakse käsist-jalust seotud ja... õnnetud?

Ma tahaks elada nii täiel rinnal, et teen igast majast parajal ajahetkel endale kodu, kokkuhoidmata ka varalt ja hingelt. Ent suudan sama hästi lahti lasta, kui tundub, et need seinad või see paik ise ei teeni enam nii hästi seda, mille pärast üldse sai kolitud.


Hetkel aga ma täpselt isegi ei tea, millised peaksid need seinad olema või kus asuma. Ent mõte Tartu kesklinnast kuhugi edasi liikuda on pikalt peas tiirutanud. Nii kui mõnel jalutuskäigul märkan mõnda rõdu, kasvuhoonet, huvitavat akent, huvitavat nišši, kaunist hoovi, vajun jälle kuhugi unistustemaailma. Aga täit pilti ikka sellest unistusest, mille poole siis püüelda, pole. Nii otsustasingi välja uurida, millest ma täpselt siis unistan. Hakkasin jalutades jäädvustama neid äratundmishetki. Ja oi, kui palju neid on! Tähtvere tänaval jalutades võisin juba üsna kahtlane näida, kui pea iga maja või ukseke pildistamist vääris. Kui võrratutes kodudes te, inimesed, elate!


Vana ja uus


Mõelda vaid, kui eksisteeriks üks üleni puidust värviliste majadega linn. Kes ei tahaks seal elada?! Esiteks peab ütlema, et vanades puitmajades on kuidagi rohkem hinge? Kas see tähendab, et uusehitistesse tuleb ajaga ka hing sisse või on nad pigem ehitatud hingetuna?



Lopergused ja kulunud, aga ometi on neis x-faktor. Mingi suur sümpaatia ja omapära. Ma ei ole kindlasti mingi tohutu vana või vintage'i kummardaja, ent millegipärast on tõsiselt raske leida uusehitist, mis samamoodi pilku püüaks kui mõni vana logudik.



No palun vaadake alljärgnevat maja. Uus on ikka reeglina ilus või vähemalt üsna okei, aga kuidas saab üks suur klaasist majamonstrum niivõrd linnapilti ära kaduda, et temast jääb alles vaid tapeet? On tal lihtsalt aega vaja, et hakata uuesti välja paistma?



Vähemalt on uusehitiste suureks plussiks see, et nendega peab vähe vaeva nägema. Samal ajal nõuab vana jällegi palju tööd. Putitamist, kütmist, majandamist.


Üks väheseid uusehitisi, mis mulle vähemalt kuidagigi huvitav tundub, asub Tartu kesklinnas keset hruštšovkasid. Mingi industriaalsalapära selles kuubikus on, kuigi ise sinna korterit ostma ei kiirustaks. Neist rõdulaadsetest toodetest ei piisa...



Vahel tundub isegi kõige veidram või kulunum osmik neist viimistletud ja mugavatest uusehitistest parema ja loomingulisema elukeskkonna pakkujana.



Alljärgnev on üks erakordselt sümpaatne maja A. Haava tänaval. Isegi ebapraktiliselt pisike maja, kuid jälle hubane. Naabriks uusehitis, mis meenutab pigem büroohoonet.



Värvid


Ka kulunud värv on vahel ägedam kui uus ja värske. Üks huvitavat värvi ehitis asub Laial tänaval botaanikaaia kõrval. Iseäranis äge oli seda seina imetleda botaanikaaia hoovist. Oli tunne nagu Itaalia küpresside all. Nüüd pildistama minnes avastasin, et maja on tellingutes. Ilmselt ootavad tedagi uued värvid ja värskenduskuur, mille see maja kindlasti on ära teeninud. Vana aadlielamu, nagu ma internetist lugesin, oli müügis 450 000 euroga. Sinna tulevad nüüd korterid.


Arco Vara pilt

Tegelikult on terve linn täis imelistes värvides maju. Neid võiks pildistama ja imetlema jäädagi. Eks sellepärast on Tallinna puitmajade värvilisi uksi nii entusiastlikult pildistanud ka fotograaf Toomas Volmer.



Puumajad meeldivad mulle vist eriti sellepärast, et need on sellised kompaktsed pompsikud. Minu arust ei tohiks maja olla väga suur, siis muutub ta kuidagi hoomamatuks ja väsitavaks. Minu pilk jääb tavaliselt imetlema väikseid puumaju.



Neil puumajadel on tavaliselt nunnud rõdud, seinaniššid, varjualused, verandad... Vahel polegi midagi rohkemat vaja, kui ühte rõdu, mis majast pilgupüüdja teeb.



Tegelikult polegi vist üks tore puumaja ikkagi see minu unistus. Ma olen avastanud, et kõige suurema imetlusega vaatan ma hoopis teatud nõukaaegseid retromaju. Ka mõned retrosuvilad pakuvad mulle veidrat rõõmu, ehkki mul mingit nostalgiat nendega ei seostu. Mulle meeldib nende kolmnurksus, suured aknad ning kihvtid verandad ja rõdud. Kui oleks endal üks kaasajastatud retrosuvila mändide all, siis poleks küll enam ühtegi maja juurde vaja.



Ja kivigi vist eelistan tegelikult puidule. Eriti kaunis tundub mulle punane tellis. Kui ägedad korterelamud saaks Narva Kreenholmi punastesse majadesse! Ükspäev arutasime Oliveriga, et kas tänapäeval enam viitsitakse niimoodi maju laduda või tuleb kõik tegelikult suurte plokkidena. Tellised heal juhul joonistatakse peale.



Isegi unistuste asukoht pole päris selge. Peaks ta olema linnamaja või vähemalt osake majast (aiaga!). Peaks ta asuma linna külje all, sest siis oleks meile nii oluline aiake lahmakam! Aga tühja kah, kui juba nagunii sõitma peab, võime ju ka metsa kolida! Kuidagi jõle kosmosesse läheb see mõttelõng üsna kiiresti. Ent rahustan end jällegi sellega, et ma ei tahaks selle majaga laskuda pühasse abiellu, mida lahutab vaid surm. Olen vaba lind. Maja peab seda toetama!


Emajõe kallas on äge küll.
Nagu ka selle oru astangud.
Issver. Need on vist püüdlused näha rohkemat kui muruseina?

Kõige rohkem armastan ma ikkagi vist eestiaegseid kivimaju. Kandilised ja suursugused. Sageli, kui jään mõnda sellist maja jälle imetlema, avastan sealt ka mõne sildi. Siin elas Jüri Uluots! Siin elas Jaan Tõnisson! Ei ole odav maitse :D.


Taastatud ja muudetud Uluotsa maja.
Jaan Tõnissoni kodu.

Olen õnnelik, et minu Tallinna kodu asub eestiaegses kortermajas, isegi kui nõukaaeg talle ümber ja külge oma "iludused" ladus. Tähtvere on seda Esimese Eesti hõngu täis. Tähtvere sai oma näo 20ndate lõpus. Selle andsid talle arhitektid Arnold Matteus ja Nikolai Kusmin. 30ndatel projekteeris Paul Mielberg sinna rida funktsionalistlikke elamuid. Tähtvere on minu lemmik linnaosa Tartus, vaieldamatult. Isegi nõukaaeg on seal halastanud. Selle aja lisandused on ka ilusad, sobivalt kandilised.



Üks minu Tartu lemmikmaju asub sealkandis. Ja lemmikvärvi! Ei tea ma stiili ega vanust, aga pagana pihta, midagi meeldivat selles majas on. Midagi, mida ma otsin ka oma kodust...



Nagu ma selle postituse lõpuks aru saan, võib see unistuste maja olla kivist või sama hästi... puust. Eestiaegne või nõukaaegne. Väike pomps või üsna suursugune (vt. viimastki kasvõi!). Retro või klassika. Kulunud või värviline. Maal või linnas...


Oeh!


Ühesõnaga, maja on maja. Kodu on ta siis, kui seal mummud on...







116 views0 comments

Recent Posts

See All

© 2023 by NOMAD ON THE ROAD. Proudly created with Wix.com