Olen veetnud lõputuna tunduvaid hetki magamistoas last kussutades ja igavaid valgeid seinu vahtides. Steriilsed seinad, mis erilist kodusoojust ei õhanud - see käis mulle närvidele. Kokku kulus kaheksa kuud vahtimist enne, kui aru sain, mis selle steriilsusega ette võtta. Tõin maailma meie magamistuppa!
Kõik hakkas pihta ühest Pinteresti pildist, kus voodi taga oli hiiglaslik maakaart. Nägin seda aastaid tagasi, kui unistasin veel oma kodust. Kui Tallinna kodus remonti tegin, siis tuli see foto ka meelde, aga millegipärast ei kõnetanud mind nõnda. Nojah, ma käisin ise too aeg ka palju reisimas.
Ent nüüd Tartus lapsega kodune olles tundus maakaart nii õige. Hommikul ärgates laiub meie kolme ees terve maailm. Ma ei suuda lõpuni mõeldagi, kui palju plusse sellel on.
Esiteks aitab ta hoida meeles, et (võimaluste)maailm on oluliselt suurem kui Tartu või see korter. Tunnen, et vajan sellist meenutamist praegu, sest minu maailm on kahanenud Maru maailma mõõtu. See ei ole halb, ärge saage valesti aru. Maru maailm on väga põnev. Kõik seal on uus, ent mõnikord piirdub see elutoa diivani ja kapiga.
Maailm aga paneb unistama ja unelema. Manifesteerima! Ma olen veendunud, et inimesel on vaja oma mullist ära käia. Siis mõistab ta peale teiste paremini ka iseennast. Vähemalt mõtetes käin ma igapäevaselt mõnes kauges paigas. Mogadishus, Ouagadougous, Palaul, Nunavutil, Austraalias, Indoneesias, Tongal… Tegelikult ei ole paika maailmas, mis mind üldse ei paeluks.
Kolmandaks tuletab selline perspektiiv meelde tänutunnet. Ma olen sündinud kõige paremasse kohta maailmas.
Lisaks, ma olen muutunud väga heaks geograafias! Tegelikult olid mul arvestatavad teadmised juba varem. Maailmakaardid on mind alati väga paelunud. Lennukis võin neid vahtida tunde. Vaatan siis ka alla maale ja mõtlen, mida sealsed elanikud parajasti teevad. Ükskord Hiina sõites lendasime üle tuledes Ulaanbaatari. Mäletan seda väga eredalt. Nii veider ju, et sinu all siblivad mongolid õhtuhämaruses. Huvitav, milline nende siblimine üldse on.
Mulle meeldib väga kaardilt ka jõllitada lihtsalt neid kohti, kus ma reisinud olen. Kui ma väike olin ja polnud veel üle piiri käinud, jõllitasin Hiiumaad ja kujutasin ette, kuidas vanaema seal siblib. Selline värin tuli kohe kehasse. Ja tohutu igatsus, see tuleb ka iga kord.
Ma olen nii õnnelik, et maailm (küll ebaproportsionaalselt lapikuks venitatult) minu voodisse paistab, ent selle koju toomise otsust tehes oli ikkagi väike kahtlus hinges. Võib-olla on nii palju infot magamistoas väsitav? Äkki hakkab kodu meenutama klassiruumi? Mis värvi peaksid olema seinad? Taolised küsimused ringlesid peas küll, ent mulle väga meeldib enda puhul, et mõnikord ma lihtsalt ei tegele nende kahtlustega, sest uudishimu on liiga suur. Selline maniakaalne soov tekib tulemust näha, ükskõik milline see ka poleks. Nii ka seekord. Valisin tapeedi ühe õhtuga. Sisuliselt oligi ainult üks, mis meie kõrgete lagedega sobis. Kui tapeedi kätte sain, tõin Espakist mõned toonikaardid. Nende seast tegin valiku suhteliselt juhuslikult. Ja tuleb tunnistada, et ma ARMASTAN tulemust!
Lihtsalt iga kord armastan, kui sinna tuppa astun. See on soe ja täis unistusi.
Maru maailm asub ehituspoodide valgustiosakondades. Nii Maru.
Teinegi omadus enda puhul, mis pigem kasuks tuleb: ma ei pelga selliseid leebeid riske võtta üldse. Paljudel pea plahvatab, kui nad näiteks seinavärvi valivad. Ma pigem teen ühe valiku ära kõhutunde põhjal. Ja mõnikord vahetan seda valikut veel viimasel hetkel uue kõhutunde põhjal. Sest tegelikult on need sellised otsused, kus tulemust saab alati muuta. Mis siis pabistada? Pigem protsessi nautida. Riske võtta.
Olin ise nii elevil, kui remondi valmimist ootasin. Kõige suuremat elevust tekitas aga see, et elukaaslane ei teadnud stiilimuutusest mitte midagi. See oli üllatus! Ja ma polnud üldse kindel, et talle see meeldib. Ma polnud ju kindel, et mullegi meeldib.
Ma nii väga armastan meie suhtes seda, et me julgeme olla loomingulised ja lubame eksimusi ka. Sest see käib loomingulisuse juurde. Ma teadsin, et ta ei pahanda minuga, isegi siis kui tulemus tema jaoks täiesti õudne on. Halvimal juhul saame kõhutäie naerda. Ma teadsin, et ta armastab mind isegi rohkem selle eest, et ma üritasin. Ja sellepärast ma ka julgesin teda üllatada. Ja õnneks armastas ta seekord ka minu suhteliselt huupi tehtud otsuseid.
Ma üritan meeles hoida, et mina olen see, kes enda ümber reaalsust loob.
Minu ühiskond ka, aga põhiliselt olen see mina. Olen õnnelik inimene, et saan tegeleda selliste küsimustega nagu, mis värvi oma magamistoa seinad värvida. Ent nii palju kui minu teha on siin maailmas antud, ei ole ma nõus leppima ka vähemaga. Ma kujundan enda ümber kõike, mida saan. Oma tutvuskonda, pereelu, aga ka ühiskonda. Ma usun siiralt, et minu võimuses on muuta maailma, seni kuni muutus algab minust enesest.
Ja teate mis, me lähme kuu aja pärast teisele poole maakera! Reisile!
Tänud Joosep ja co, kes te meie kodu uueks tegite ja saladust pidasite!