Üks kortermaja ei saa ega saa juba aastaid maha müüa oma pööningukorrust. Sinna saaks ehitada väärtusliku korteri. Avara, merevaatega. Esimesed tööd selleks on tehtud, katus vahetatud ja kõrgemaks tõstetud. Ostjagi on olemas. Rahaga saaks putitada ühist eestiaegset maja. Kõik on viimse kui sendini ära plaanitud, aga ei saa ega saa selle tehinguga ühele poole. Kõik elanikud ju võidaks, aga üks on müügi vastu. Mõtteline osa pööningust kuulub võrdselt kõigile, kõik peavad olema nõus. Tema on vastu. Miks? Lihtsalt.
Nii tullakse juba aastaid ühistu koosolekule ja räägitakse ühest ja samast teemast, aga kahest erinevast tõest ja õigusest. Vahel harva on vastane ise kohal. Üldjuhul suhtleb ta naabritega juristi vahendusel. Viimasel on hulgaliselt etteheiteid teistele elanikele. Nad käituvat õigusvastaselt!
Ebaõiglust tunnevad ka teised elanikud. Neile tundub, et naaber tegeleb väljapressimisega. Vahel annab ta nimelt lootust: ükskord vihjas, et kui ta saaks endale privaatse parkimiskoha maja taga… Siis andis mõista, et ostab hoopis ise pööningu ära. See kõik olevat ju nii selgelt ebaaus teiste suhtes!
Kumbki pool selles majas ajab taga oma tõde ja õigust. Samal ajal on kui tiksuv pomm maja ligi 80-aastane kanalisatsioonisüsteem ning fassaaditöödeks on võetud laen, mille viivist tuleb maksta kõigil. Lahenduse otsimine on jäänud tõestamise ja õigustamise varju. Lahendus pole neile olnud nii tähtis kui tõde ja õigus. See on ülim ja nad kõik on oma tõe ja õiguse ohvrid.
On vist inimlik, et märgates ebaõiglust ja ebaõigust, tärkab vastupandamatu soov oma tõde ja õigus jalule seada. Vaieldes ei teki enamasti siirast soovi mõista teist inimest, vaid ikka hasart veenda teda oma tões. Tõestada ja õigustada. Tihti on inimene sellega nii ametis, et jätab märkamata, et see pole mitte ainult ebavajalik, vaid talle isegi kahjulik.
Nõnda on ka tänapäeva ajakirjandus jõuliselt tõde ja õigust jalule tarides teinud ühiskonnale kohati rohkem kahju kui kasu. Osalt on ajakirjanduse “tõeotsingute” sünnitiseks ka äärmuslikkus. Näiteks EKRE.
Kas keegi mäletab, kuidas sai meediastaariks riigikogu liige Jaak Madison? Oma aastaid vana blogipostitusega, mille ajakirjandus peale riigikogu valimisi üles korjas. Selles vaagis noor mees natsismi positiivseid külgi. “Selline nn “range” kord tõi ka Saksamaa tol ajal üsna sügavalt p**sest välja […],” kirjutas Madison oma blogis aastaid enne, kui temast sai parlamendisaadik. Ajakirjandus kajastas, sest selline sõnum on ju šokeeriv, kohatu, ja mis seal salata, ka kirgi küttev. Madison õppis kiiresti, et mida kangem on sõnum, seda suurem kajastus. EKRE wunderkind. Nõuame abordiks eriluba ja taastame surmanuhtluse. Ehitame üles sõjatööstuse. Lai kõlapind oli täpselt see, mida noorpoliitik vajas. Mida kangemaks läksid sõnumid, seda suuremaks kajastus. Mida suuremaks läks kajastus, seda kangemaks muutusid sõnumid.
Samamoodi puhutakse praegu arvamusliidri rolliks õhku täis Ruuben Kaalepi nimelist. Muster kordub: kõigepealt aastatetagune äärmuslik intsident, mis võib-olla leidis aset, aga võib-olla ei leidnud ka. Ent tegelikult on Kaalep juba näinud, et ta ei peagi tegema muud, kui lihtsalt kangeid sõnu pilduma. Vaadake, mis ta ütles! Kuidas nii sobib! Nii pasundab õiguse ja tõe otsingutel ajakirjandus, võimendades ühtlasi Kaalepi ütlusi ja mobiliseerides neid, kellele kangetest sõnumitest kiirel ajal piisab.
Lõpuks võib tõeotsingul ajakirjandus vale paljastamiseks ka selged faktid lauale laduda, ent kangete sõnumite abil koondunud pooldajate jaoks tuleb ikkagi Martin Helme Deutsche Welle intervjuust võitjana välja. Mis sest, et valedega.
Kellele sellest tõestamisest ja õigustamisest siis õigupoolest kasu on? Terve elu tõde ja õigust taga ajanud Vargamäe Andrese viisid need otsingud aina sügavamale mülkasse. Kui ta last ootava Sauna-Mariga kirikuõpetaja juurde läks, paludes, et viimane nad järeltulija nimel kiirustades paari paneks, ütles õpetaja aga Andresele laused, mis minus külmavärinaid tekitavad.
“Hea küll siis, armsad hinged, teie lapse pärast teen ma seda, et tal oleks juba sündides õige isa ja ema. Laste kätte ei taha ma vanemate pattu mitte maksa, sest enam ei ela me hirmu, vaid armu all. Aga õige ei ole see mitte, mis ma teen, pea seda meeles, sina, Vargamäe Eespere peremees. Sellepärast ära nõua ka sina oma naabrimehelt ikka aina õigust taga, vaid mõtle vahel ka armu peale. Õigus teeb sinu südame kõvaks, sinu meeled kurjaks, õigus paneb silm silma vastu, hammas hamba vastu. Mina, sinu hingekarjane, ei mõõda sulle täna õigust mööda, vaid armu mööda, miks ajad siis sina nii väga oma õigust taga? Nõudkem jumala armu, mis ülem on kui kõik mõistus, see olgu meie õigus.”
Enam, kui oma tõde kuulutada, soovis kirikuõpetaja Tammsaare suurteoses mõista neid, kes tema tõe järgi ei elanud. Kui seaks tema kombel teise mõistmise iseenda tõest ja õigusest kõrgemale?
EKRE ei ole ju enam ainult Helme, Madison või Kaalep, kes ühe tõe järgi pole parketikõlbulikud. EKRE on 100 000 inimest oma murede ja rõõmudega. Sellise massiga vastandumine on nagu kaklus korteriühistu koosolekul, kus kumbki pool seisab oma õiguse ja tõe eest unustades ära, et maja, kus nad elavad, on ühine.
Aktuaalses kaameras EKRE vastast pöördumist Jüri Ratasele ette lugev noor ettevõtja ei ole teistsugune must-valge tõekuulutaja kui see, keda ta kritiseerib. See, kelle tõde on võib-olla, et pagulased tuleks koju saata ja kooseluseadus tühistada.
Kaja Kallas, kes ütleb oma valijate toetuse nimel, et välistab igasuguse koostöö EKREga, ei erine Mart Helmest, kes ütleb oma valijatele, et Reformierakonna poliitika viib muuhulgas selleni, et Eestis vahetub põlisrahvas slaavlaste ja neegrite vastu.
Mis kasu on tõest ja õigusest, kui see inimesi kahte lehte laiali ajab ja ühiskonda lõhestab? Kanalisatsioonitorude vahetamiseks ja fassaadi kinni maksmiseks ei ole vaja raiuda tõde ja õigust, vaid mõistmist ja koostööd.
Nagu ütles Vargamäe Krõõt: “Kuhu sa oma tõe ja õigusega ikka saad, näe, lasi su koera maha nagu ei midagi.”