– olles tibatilluke, end ma usaldan ta hooleks.*
Ühel õhtul pääsesime Oliveriga kahekesi randa. Õues oli pime, aga nii soe. Kuskil võttis ööelu tuure. Vesi oli veel soojem kui kõige kuumemal suvepäeval Eestis, aga ikkagi ei kutsunud. Nii pime oli, nii suured lained, et tekitasid alalhoidlikkust. Käes oli hetk, mil oleksime viimaks kahekesi ujuma pääsenud, aga viimane, mida ma selles mässlevas vees teha tahtsin, oli pööraselt hullata. Ma mõtlesin hoopis mingeid tumedaid mõtteid alates Estonia hukust kuni vulkaanipurseteni, ning tundsin, kui väike ma olen. Minust ei sõltu suurt midagi. Võib-olla isegi mitte midagi? Ning kui vesi tahab, võib ta minu keha visata ja raputada igas suunas, ükskõik, mida mina temalt ka ei paluks.
See tibatillukese tunne süvenes, kui nägin siravat Veenust. Ja kui taevaäpi lahti võtsime, saime aru, et teine heledalt särav “täht” on hoopis Jupiter. Kui neil tähtedel, planeetidel, lainetel oleks silmad, kui palju oleks nad näinud. Praegu vaatan neile vastu mina, aga see on nii väike periood nende elust. Nad on näinud väga eriilmelist Tenerifet. Näinud, kuidas saare põliselanikud ju tegelikult maamunalt pühiti. Kuidas Teide on korduvalt pursanud ning saart ümber kujundanud. Hetkel see tohutu mägi justkui puhkab ohutult ning vaatab kõrgelt ööhämaruses muretult pidutsevaid inimesi. Kuid maailm näeb kord ka teistsugust pilti.
Mina muudkui käin ringi ja tegutsen, kuid lainete, tähtede ja planeetide jaoks on kogu see tegelemine nii ebaoluline, et seda tähelegi panna (ja minu jaoks on see terve elu). Nende jaoks olen osa mingist massist, kus sees toimub igasugust liikumist, aga kokkuvõttes on suund ikka üks.
Järgmisel päeval forsseerisime oma kambaga Teidele lähemale. Oliveriga kahekesi oleksime kindlasti selle tipu vallutanud, kuid mummudega, kellele haigus üha selgemalt end peale surus, jäime jalamile. Ma ei tea, kui kõrgele me jõudsime. Igatahes tükk maad peale pilvi. Teide ise on Hispaania kõrgeim tipp (3718 m), aga mitte ainult sellepärast ei tunne ma tema ees aukartust. Ta on loodusjõud, mis tuletab inimesele meelde, et tema pole jumal. Loodus on. Ja kuna loodus nii tahab, pääseb inimene parajasti Teide jalamile.
Hiljem tegime veel ühe minirännaku umbes 2000 m kõrgusel, ikka pealpool pilvi. Puudest kasvas seal veel vaid Kanaari mänd ja/või seeder (?), mille hiidkäbisid me korjasime. Ja seda tehes tundsime, kuidas sisemisest võitlusest hoolimata hakkab haigus ikkagi tulema. Õnneks jäid need vaated ikkagi meile, sest järgnevatel päevadel me välja suurt enam ei saanudki.
* U. Sisask “Ood armastusele”
