Aasta lõpus/alguses on mul sellised mõtted, mis väikese inimaru mõõtmetesse vaevu mahuvad.
Kui suur juhuste juhuste… juhus on see, et üks kord pidi toimuma mingi “Suur Pauk”, mis pidi mingil moel panema alguse tänase ilmaruumi sünnile. See võib tähendada, et mis iganes enne oli, ei saanud enam koos püsida. 13 miljardit aastat tagasi see lagunes ning singulaarsusest tekkis mateeria, aeg, ruum. Suhe. Kõik läks omavahel liikuvusse. Me ikka ei tea päris täpselt, kuidas kõik juhtus, kuid…
Kui suur juhuste juhuste… juhus oli, et sellisel kujul sai tekkida ka Linnutee galaktika, mida hoiab koos gravitatsioon ning mis liigub Universumis teiste galaktikate suhtes.
Ja sellesse hiidgalaktikasse sobitus 4,6 miljardit aastat tagasi tekkinud Päiksesüsteem ühes Maaga, mis moodustus Päikese ümber tiirelnud tolmu- ja gaasikettast.
Üks täht selles süsteemis (ja võib-olla isegi kogu galaktikas) oli ühele planeedile parajasti täpselt nii kaugel ja nii lähedal korraga, et see sai panna aluse elule.
Kui veider on vahel vaadata üles ja mõelda, et seal “kõrgel” pole meil ei õhku, ei säärast gravitatsiooni, aga siin Maal on täitsa mugav olla. Joosta, hüpata ja magada asendis, kus gravitatsiooni mõju kõige vähem tuntavam on - lamades Maad ligi. Loodus, evolutsioon on meid täpselt selliseks disaininud. Ideaalseteks Maale. Meil on siin füüsiliselt mõnus, hea, mugav, kuid enamikel teistel teadaolevatel planeetidel me ilmselt hukuks.
Kui Maa vanus on enam kui 4 miljardit, siis eluni jõudis planeet ligi miljardi aastaga peale Maa tekkimist. “Juba”.
Ja siis elab ja toimetab siin sellel Maal oma parima äranägemise järgi üks väike mina, kes ma olen ka kõikide nende protsesside tagajärg, nägu, tulemus. Milline juhuste-juhuste-juhuste… juhus, et ma olen siia sündinud! Milline ime! Ja mis imeline koht see on! Kui võtta kõik need eeldused, mida on elu tekkimiseks vaja ning võtta arvesse, et me ei tea, et kuskil veel need eeldused täidetud oleks kui siin, siis võib ju öelda, et elu on looduse suurim ime. Suur kingitus!
Ja olen sündinud ajal ja paigas, kus on seda võimalik taibata. Mul on hea olla. Mõnus kõndida, hingata, lihtsalt eksisteerida. Ma saan naudingut lihtsatest asjadest nagu siis, kui minu kallis õhtul telekat vaadates minu kaela ja õlgu mudib. Mina sügan tema selga. Ja on tegelikult nii palju väikseid ja lihtsaid asju veel, mis mind rõõmustavad. Need on väikesed Maa inimese asjad mõõtmatus ja hoomamatus Universumis. Siinne loodus ei ole mitte ainult nõrgaks tegevalt kaunis, vaid ka seni üsna stabiilne kodu elule. Loodus
võib meie silmis teha küll igasugu trikke, kuid ta hoiab elu. Hoiab elus.
Kõik need kujuteldamatud võimsad Universumi protsessid ja reaktsioonid on nii ebareaalsed siin meie turvalisel Maal. Vähemalt praegu.
Ja kui palju on siin inimene saanud looduse kunsti edasi arendada ja luua. Milline kunstnik on inimene, kui seda talle lubatakse.
Kui palju on neid Maa inimesi veel enne mind olnud. Minu esimene teadaolev esivanem oli keegi Siim Hiiumaalt, kes sündis ajavahemikus 1617-1677. Kui palju inimesi on enne mind sündinud, paljunenud ja surnud. Need on kõigest minu lähemad eellased, sest Maa ei saanud ju tegelikult mitte 2023 aastaseks. See on meie, tänapäeva inimeste, konstruktsioon, et oma pead mitte liigselt hoomamatusega vaevata.
Kui suur juhuste juhuste… juhus on üldse ühe lapse sünd. Ja kui palju neid juhuseid peab olema, et jõuda inimeseni, kes saab seda teksti kirjutada/lugeda praegu ja siin… Olen nii õnnelik, et elan sellisel ajal, kus teadmised ja eluolu võimaldavad seda kõike hinnata ja teadvustada.
Muidugi, kui pidevalt juurelda millegi nii hoomamatu üle, nagu selleks on Universum ning seda tehes mitte osata vaadata kõike läbi füüsikaseaduste prisma, võib lihtsalt hulluks minna. Samas, kui seda hoomamatust ja juhuslikkust lihtsalt kukla taga hoida, tekitab see nii suure tänutunde, et oleme praegu ja siin. Meil on hea olla, hingata ja kogeda. Milline kingitus on meile antud - aeg selles suhtelisuses ning võime seda teadvustada. Võib-olla ongi see minu uue aasta lubadus - milline kena traditsioon selles suhtelisuses - õppida tundma ja tunnetama seda tänu imepisikestes asjades.
Ja teine lubadus on hoolitseda ja armastada seda Maad, kus meile teadaolevalt on ainsana selline kaunis elu saanud tekkida. Mul on seda lihtsam teha tänutundest, mistõttu väheneb näiteks vajadus nii palju tarbida tühjuse kompenseerimiseks südames.
Aitäh selle kingituse eest!
(Iseasi, kas see kõik saab siis ikka olla ainult juhuste-juhuste... juhus. Me ju teame ikkagi veel nii vähe, kui teadust ainsaks "päris" teadmiseks lugeda.)
Head uut aastat!
Sünna
Jõul
