top of page
  • Writer's pictureTiina Kaukvere

Tere taas!

Mõtlesin siia üle pika aja midagi kirjutada.


Üks väga sümboolne pilt sellest korrast Moldovas - aitan ühte toredat kohalikku üleujutatud Nistru jõel. Meil oli tore matk!


Istun siin Poola lennujaamas ja üsna sageli. Siin tulebki alati see mõte, et peaks midagi kirjutama siia. Ega see reisimine pole mingi glamuurne tegevus, kus inspiratsioon ühes muu zeniga kohe peale lendab. Pigem on see vähemalt minu jaoks üks stressirohke kolimine, kus ma kõige rohkem igatsen oma lapsi. Kui lähen, valutab süda ja kui tulen, olen kannatamatust täis. Ja siis tuleb viimane passimine Varssavi lennujaamas veel ära kannatada.


Aga tänaseks on sellest saanud minu elu. Ma lähen ühe korra kuus, valutava südamega, aga usun, et sellest on kasu.


Töötan tänaseks ajakirjanikuna Moldovas. Võib-olla on selles riigis just praegu meie laulva revolutsiooni moodi ärkamisaeg. Noh, laulud on tegelikult juba lauldud ja sammud sellise elu suunas, mille pärast me ei pea oma laste ees liiga palju häbenema, on juba astutud.


Pikalt on seal ikkagi võimul olnud ebameeldiv kamp, kelle elufilosoofia on olnud teiste arvelt rikastumine, vahendeid valimata. Aga nüüd ollakse keset paradigma nihet ja väga huvitav on seda tajuda. Ma tunnen, et saan sellele nihkele kaasa aidata.


Meil on väike väljaanne, mida saab leida igalt poolt sotsiaalmeediast nimega JournoBirds (nimi tuleb ajakirjanikele mõeldud võrgustikust VultureClub; palun jälgige meid, kui huvitab). Põhiliselt teeme läbinisti objektiivset ajakirjandust ja pitchime siis lugusid suurtele välisväljaannetele (avaldatakse ka Eestis ja Moldovas). Aga teeme ka niisama nalja, mis tegelikult on ka osa oma sõnumi levitamisest. Kaua sa ikka jõuad hästi tõsine olla.


Sellega olengi olnud väga hõivatud. Kogu energia läheb inglise keeles mõtlemisele. Tegelikult on hea tunda, kuidas see võõrkeel vaikselt tagasi tuleb, lihtsaks muutub.


Tõttöelda ei tea ma, kas ma siia kirjutan edasi. Selline eneseotsimise aeg on jälle. Need pikad isiklikud heietused tunduvad selle kõige kõrval isegi liiga pealiskaudsed, mõttetud. Kui ma leian midagi, mida see mulle annab, siis kirjutan siia.


Raske on. Töö on raske. Maailm on vahel nii tume, nii tume paik. Kui jääda kinni kannatustesse, mida nii paljud peavad kogema. Ja soovida seda ära võtta (mida ma soovin).


Pean vaatama seda jälle kuidagi teisiti, et ma ikka jaksaksin. Leppima, loobuma, naeratama. Nautima? Aga kui kõik naudivad, siis keegi peab tegelema ikka ka. Lastega on ka nii, et võib olla keeruline ja väsimus, aga ikka peab tegelema. Ja kuidagigi olemas olema. Võib ka minna lasta, aga paratamatult peab ühel hetkel tagajärgedega tegelema.


Mul on tunne, et nii paljud inimesed elavad suures mugavustsoonis. Vähemalt Eestis. See teeb lausa inimesi õnnetuks, neil on palju probleeme seetõttu. Sest pole midagi muud teha kui oma mõtetega kahekesi olla. Aga tegelikult vajab maailm meid nii väga! Me pole kasutud, me peame lihtsalt leidma enda jaoks selle õige rakenduse.


Mul on kahju, et maailmas on nii palju vägivalda ja kurjust. Ja ma mõtlen, kas see kõik käib tõesti inimeseks olemise ja inimesena kasvamise juurde. Kui see on meie arengujärgu osa, kas siis sellisest asjast saab midagi ilusat välja kasvada üldse kunagi? Kas ühel hetkel on inimkond sellises arengujärgus, et ei varasta, valeta ja vägivallatse ega rõvetse teiste kallal? Või on see lihtsalt üks meie tume pool, mis kuskil alati endast märku jääb andma?


Siis meenub mulle üks hetk, mis annab lootust. See hetk, kui minuga juhtus autoõnnetus. Ja kõik inimesed olid minu ümber äkki ainult ühe sooviga - mind aidata. Ja ma mõistsin, et nad on head, aga lihtsalt endale mingi hullumeelse sibulakoore peale kasvatanud. Seal on igasuguseid kihte. Kõrkust, ülbust, uhkust, ükskõiksust.


Meil on instiktid, aga ma arvan, et me oleme tegelikult väga õrnad loomakesed, kes vajavad palju headust, soojust ja lähedust. Ja kui seda pole, hakkab kohe koorik selga kasvama.


Vot, Moldovas on palju inimesi selle kooriku all. Mõni ei saagi kunagi välja. Aga noorus on nii ilus ja õrn. Millegipärast väga sitke. Vist sellepärast, et neile on antud hetk olla ja kogeda. Muidugi ei ole vanem põlvkond neid osanud piisavalt armastada, aga vähemalt pole see vanem põlvkond neid ka kuulidega pildunud. Ühesõnaga, inimestel on lastud lihtsalt olla. Sibulakihid on muidugi olemas, aga seal kuskil on sellel noorusel liiga suureks kasvanud soe süda. Nagu väike roheline taimekene, mis kasvab keset külma. Ühel hetkel ta läheb sellest külmast võib-olla ikkagi kuidagi rabedaks. Või siis sureb ära. Aga sellel taimekesel on uskumatu vägi.


Ma tahaks seda tuuma, eluilu hoida. Endas jälle üles leida (on ka kuskil väikse kooriku all) ja oma lastes üha kasvada lasta. Minu sooviks oleks, et inimesed seda haprust endas märkaks ja armastaks.

47 views0 comments

Recent Posts

See All

Comments


bottom of page