Aknast kumab enne kella 21 veidrat kollakat valgust ja ma pildistan taevast. Alles läbi telefoniekraani märkan vikerkaart. Muidu poleks märganudki vist, aga kaamera joonistab ta roosakast taevast välja ja muudab värvid hoopis siniseks… Siis mõtlen, et möödub aasta õnnetusest.
Hetkest, mil ma ikkagi pääsesin ja siia maailma jäin. Õnnetuse päeva hommikul olin samast aknast hoovi pildistanud ja rõõmustanud, et autod on meie maja kõrval asuva muuseumi parklas tagasi. Koroonaaeg on lõpuks ometi läbi! Ma olin seda “normaalsust” nii kaua igatsenud. Aga siis omandas normaalsus minu jaoks veel hoopis teise tähenduse…
Mida soojemaks muutuvad ilmad, seda rohkem on mind see õnnetus jälle kõnetama hakanud. Vahepeal ma olen üldse juba arvanud, et see on nii kauge asi, et enam ta mind ei puuduta. Aga kevadilmadega tunnetan seda, kuidas ma seda kevadsoojust sisse ahmin. Kuidas see jäi eelmine aasta vahele. Otsin välja suveriideid, mis on pikalt kandmata. Ma ei mäleta, millal ja kuidas ma üldse kunagi suve olen nautinud! Kõik on vahepeal nii palju muutunud…
Vaatan Maru suveriideid ja tunnen valupisteid südames, kui mõtlen sellele, kuidas sõbrad talle eelmine aasta sandaale otsisid ja tema riideid sorteerisid. Sest mind ju ei olnud. Muide, ma tunnen ka, et selle õnnetuse tõttu olen Marus väga kinni. Ma pole peale haiglast koju saamist temast lahus olnud. Ta pole peale seda kunagi enam veetnud ööd ilma minuta. Samas on ta ka ju veel vaid kahe-aastane. Miks ta peakski olema kuskil minuta…
Uued kogemused sõidavad peagi sellest kevadega seotud ärevusest üle, ma usun. Aasta pärast ei meenuta mulle kevad ja suvi enam haiglat.
Mõned tähelepanekud veel sellest möödunud aastast.
Mul on siin kodus vedelenud üks hirmkallis armikreem, mida ma olen kasutanud suhteliselt vähe. Üks asi on see, et mul on olnud sada muud asja, millega tegeleda, kui need paranevad armid. Teine on see, et minu arust ei ole armid koledad. Kätel olevad armid on peaaegu märkamatud. Aga jalgadel jooksvad õmblused on igavesti osa minust. Ilmselt ei võtaks ükski kreem neid päriselt ära. Nad otseselt ei meeldi mulle, aga nad on okeid. Nad on osa minu loost ja minu elukogemusest. Ma ei tahaks neid kustutada, vaid ma sooviksin, et neid vaadates suudaksin ma endale meenutada, mida ma nii väga voodis lebades igatsesin. Lihtsalt oma lähedaste juures olla, neid kallistada. Liikuda. Ise tualetis käia.
Minu suvine kritseldus ja Rene Türki talvine fotokunst (Fotostuudio Lumiere).
Teine tähelepanek on see, et see kõik hakkabki ununema, hägunema. Pisiprobleemid on jälle suuremad kui elu ise. See, kuidas ma välja näen on vahel olulisem sellest, kuidas ma end ise seesmiselt tunnen. Perfektsus on jälle nii kuradima hinnas.
Ent ma olen nii tänulik. Et olen siin, armastan ja olen armastatud.
Elagu!
Üks aasta, tohutult kogemusi
Mis tunne on lamada liikumatult? Jalgades tekivad mõne päevaga krambid (?) või sellised vappumised, mis põhjustavad mõistagi tohutut valu, kui külili keeramine on võrdne piinapingiga. Seda tehakse muide algul umbes kolme õe ja hooldaja koostööl. Hiljem saab hakkama kaks, lõpuks üks ning viimaks suudan ma tõsta ühe jala üle teise ning ise külje peal olla. Esialgu aga lugesin valus minuteid, et külili olla. Seda oli vaja, et vältida lamatisi. Ja need rullid seal kandade all olid selleks, et vähendada pidevat survetunnet kandadele, mis ühes asendis lamamisest tekkis.
Sünna traumatoloogia intensiivis. Lilli ei tohtinud koroonaajal saata, aga keegi aegajalt ei teadnud ja ikka saatis. Kõik toimetati minuni.
Hingemattev igatsus, mida polnud kunagi kogenud.
...mis oli ühtlasi liikumapanev jõud. 3. juuni. Esimest korda ratastoolis. Sellega kaasnes suur valu, sest põlvi, iseäranis paremat, ei saanud kõverdada. Esialgu jaksasin olla niimoodi 15 minutit. Füsioterapeut Mari sõidutas mind haiglakoridoris ringi ja nägin läbi klaasseina taas üle nädalate õue.
Ent tasu oli kiire ja suur - ratastoolis istumine võimaldas mul kohtuda Maruga, sest nii pääsesin palatist, kuhu koroona külastajaid ei lubanud, välja. Kolm nädalat hiljem me kohtusime.
Uus kodu, uued raamid. Paranemine oli tegelikult väga kiire, ehkki muidugi olin kannatamatu ja tahtsin veel kiiremini. Ratastoolis olin pikalt, kuid ühel hetkel said ratastoolist kargud ja kõndimisraam.
Valus ja magus.
Ja siis tuli jälle tagasi haiglasse minna. Tööle. Öödeks ja päevadeks.
Esimene pikem rännak jala, karkudeta, vankriga. Kevadest oli saanud sügis.
Ja siis hakkas neid rännakuid juba rohkem tulema, aga üksi oli ikkagi veidi hirmus. Maru jaksas minust kiiremini käia.
Kui ilusad värvid! Rene sünnipäev, mis algas stuudios. Ja edasi kulges kõikjal. Ja mina sain ka juba nendega kaasa kulgeda!!!
Teretulemast, kullake!
Peenhäälestus ja kõik sai taas hakata muutuma kergemaks ja helgemaks. Aga ka argisemaks.
