• Tiina Kaukvere

Tasakaalu musta ja valge vahel

Ma ei suuda õiget tasakaalu leida kahe vajaliku elumõtte vahel. Üks ütleb mulle, et elu saab kunagi otsa, püüa päeva ja naudi hetke, ära ela kahetsedes ja mõeldes “mis oleks kui”. Teine aga ütleb, et anna aega, ära ole kärsitu.



Elu lõppemine kõnetab mind loomulikult rohkem peale õnnetust. Ning kõnetab ka seetõttu, et minu enda kasvades (khm, vananedes) lahkuvad siit ilmast inimesed. Nad olid ju siin. Me naersime ja pahurdasime koos. Kus nad nüüd on? Ei mina ega nemad isegi kujutanud ette, et võib tekkida selline hetk, kus neid enam ei eksisteeri. Just nimelt, eksistents lakkab.


Viimasel ajal olen mõelnud näiteks oma võitluskaaslasele Annelile. Vaatan oma raamaturiiulis temalt pätsatud “Praktikaaruannet”. Mõtlen sellele, kuidas me Saaremaal käisime. Kuidas teda alati kõik kohad täis oli, kui ta toimetusse tuli. Ja siis, kuidas ma tal peale tema abikaasa surma külas käisin ning vanu ajalehti sirvisime. Ja kuidas ma tal enne surma külas käisin. Alati mõtlen kahetsusega, et oleksin võinud rohkemgi käia. Oleksin võinud tema jutustusi üles kirjutada. See viimane vist jääb kõige suurema kahetsustundena minu sisse.


Kuidas on võimalik, et nii säravat inimest enam ei ole. Kuhu see tema energia siis kadus? See ei saanud niisama ära kaduda. Aga ometi on see nagu minema pühitud.


See kõik tuletab mulle meelde, kui hääbuv on hetk. Kõik hääbub. Armastus hääbub. Kaob, nagu poleks teda kunagi olnudki. Isegi kui on praegu valus, võib kindel olla, et lõpuks ta ikkagi hääbub ja sa isegi ei mõista, mis sulle siis üldse kunagi nii väga haiget tegi. Milleks kogu see raisatud südamevalu, kui kõik nagunii kaob.


Ometi on vaja seda valu tunda. Kibedat üksindust, raskust kurgus. Kaotusvalu, mis tekitab paanika mõõtu hirmu. Hirmu üksi olla ja jääda. Well… lõpuks me olemegi kõik üksinda. Surivoodil oleme üksinda. Surra, seda ei saa keegi meie eest. Nagu ka sünnitada. Muidu on ikka pea igal sammul kedagi võimalik “tanki” lükata. Aga siis ei ole.


Seda kõike teoorias teades, teen endale sageli etteheiteid, et miks ma siis ei ela täpselt nii, nagu ma ise tahan! Kartmatult! Miks ma tunnen end ebamugavalt, kui Maru soovib koos minuga raekojas tantsida ja loomahääli teha? Issakene, kui ebaoluline see on perspektiivis ja ikkagi oluline sel hetkel. Tavaliselt reageerin sellele tundele nii, et teen midagi veel äärmuslikumat kui see algne, mis vaid kerget ebamugvust tekitab. Kui ma tunnen rahulolematust, väljendan seda äärmuslikult ja selgelt! Ma elan nüüd ja praegu, ma ei taha leppida! Tahan kogeda ja tunda, nautida ja läbi lasta. "It's better to cry in Rolls Royce than to be happy on a bicycle (P. Gucci)." Ei, ei, Rolls Royce, bicycle, money, no money - vahet pole. Kogemusi, seniks kuni on... elu!


Samas tähendab see soov ka üsna suurt emotsioonide valangut. Ma ei ole oma idealismis tasakaalu veel leidnud. Ma soovin täiel rinnal elada, aga ma vist päris täpselt ei teagi, mida see tähendab. Ma igatsen elada täiel rinnal, aga see ei tähenda "karjumist" täiel rinnal, nagu vahepeal tundub, et ma harrastan. Mingi tasakaalukomponent on vaja sinna lülitada.


See komponent ütleb, et ära torma ja anna aega. Iseendale ja inimestele. Anna neile aega kogeda ning mõista elu, iseennast, sind ja veel teisigi. See ütleb ka, et kiireid lahendusi suurtele ja sügavatele mõttemustritele pole. Ja ütleb, et päris sageli on oluline ebamugavust tunda, sest see tunne aitab müüte lõhkuda. Ja selles ebamugavuses pole vaja üleliia kärsitu olla, sest see aitab vabaneda iseenda loodud kammitsatest ja hirmudest. See on tunne, mis õpetab ka hindama, väärtustama... nautima.


Selle vist pidingi siia endale meeldetuletuseks kirjutama.


Kirjutama, et ma ei pelgaks ebamugavust, sest see on osa täiel rinnal elamisest ja mitte selle vastand.


###


Vahepeal on juhtunud asju...


Lukas on saanud 1 aastaseks! On alles sündmus, suur pidu pidi tulema! Aga mõlemad lapsed jäid samal päeval haigeks! Kringli annetasime Toidupangale, suure tordi jagasin kutsutud külalistele laiali, aga pidasime seda ikkagi uhkelt! Külalisteks olid minu ema ja Lukase hingevanemad. Väga tore oli! Ja veel toredam, suur ime, et ta meil on! Ta õppis oma sünnaks käima ja nüüd juba jooksebki.



Minu kaks parimat sõbrannad peaksid iga minut sünnitama! (done and done)


Ilm läks korraga nii uskumatult külmaks ja kauniks.



Mina muudkui tegelen ja tegelen uuriva ajakirjandusega ja mõtlen, et kui mu lood ei kõneta... siis ma valin endale mõne teise ameti. Ja ma ei taha enam kirjutada palju lugusid, vaid tõesti kõnetada nende üksikutegagi.


Jõulud tulevad ja see on võimalus olla koos kallitega ning teha head. (done and done)



Päevi (isegi saab öelda nädalaid) kahe haige lapsega nelja seina vahel veetes hakkan kahtlema iseenda väärtuses inimesena. Teeme igasugu asju, et meeleolu hoida, aga päris sageli see ei õnnestu, kui on tüdimus ja väsimus. Olen ka nutnud ja aru saanud, et Maru kallistus tõesti töötab lohutusena. Ja ta tunneb end siis nii olulisena, et sai aidata. Lapsed on suurimad õpetajad. Ma puhkan ja siis õpin edasi...


Mul on nii vedanud!




147 views0 comments

Recent Posts

See All