Tarifa tuuled vaibusid

Siin Tarifas teeb ilma tuul. See võib olla nii tugev, et eestlasele tundub toas, et väljas on jõle torm. Palmipuu krabistab kilejate lehtedega nagu sajaks teravat vihma. Aga tegelikult on lihtsalt tuuline. Kui möllab Levante, siis veel iseäranis. Ainult Tarifal vist see ühte turisti rõõmustabki, kes on sinna tulnud oma lohet lennutama. Aga kui meie jõudsime Tarifa rannamajakesse, oli Levante just läbi saanud. Nii ütles poolakast võõrustaja: “It was crazy!” Algas väga palavate rannailmadega periood Euroopa tuulepealinnas oktoobri lõpus.

Maroko seal mere taga...

Levantet me seal ei kohanud. Ja kuigi ka Costa Blanca on sellest mõjutatud ja võib olla tuuline, ei ole ma kuu aja jooksul veel Ponientel ja Levantel osanud vahet teha. Eks see tuulte mäng on siin, Vahemere ääres ka omaette teadus. Saan aru, et rannailma toob Costa Blancale pigem Poniente, mis tuleb maalt. Levante toob merelt jahedust ja niiskust.

Tarifas on mängukaardid teistsugused. Tuuli mõjutab omakorda veel Gibraltari väina tuulekoridor mäestike vahel.

Igatahes oli Tarifa tuul meie tulekuks ebatavaliselt vaikseks jäänud. Kohas, kus 300 päeval aastast möllab Poniente või Levante, tuues endaga kas jahedama ja niiskema ilma või soojema, aga tugevamate puhangutega tuule. Meil oli üsna tuulevaikne leitsak!

Siin Hispaania rannikul loetakse ilmateadet hoopis teistmoodi ning võtmeroll on tuulel. Päikest ja valgust on siin küll tõesti palju, olenemata tuultest.

Tänapäeval ei ole Tarifa teistest Hispaania ja Portugali linnadest kuigi palju erilisem. Või siis… 20. ja 21. sajand üritab matta kõike, mis seal erilist on. Ma ei tahtnud näha hispaanlaste aluspesu nööril, lappes prügimajandust, koledaid paneelmaju. Aga pole parata, selline on elu 21. sajandil. Ikka ja jälle küsin ka, et kuidas on osatud enne meid nii ilusalt teha. Või õigemini, kuidas meie suudame nii koledalt teha. Siis meenuvad Stockholmi vanalinna haisulood ja sead. Aga ikkagi oli vanalinna arhitektuur kaunis ja sigu ei mäleta täna enam keegi. Haisu ka pole. Tarifalaste olme oli nii pikki vahtimist, et pettusin selles linnas vist oma peas loodud müstilise kirjandusillusiooni tõttu.

Kes siis koledaid pilte hakkab tegema.

Ühest küljest ma vihkan kõike, mis massturismiga seotud. Hiina kaup, tohutu prügindus ja poodlemine, kallid hinnad keskpärasele toidule, fassaadelu ja perfektsionism kõrvuti koerajunnide ja muu reaalsega. Ja teisalt, olen ma ka ise suurima rõõmuga turist. Ainult väljas söömas käia väga sageli ei viitsi, suveniire ei osta enam ammu ning pildid endast mõne vaatamisväärsusega jäävad kõik liiga sageli tegemata. Ainus koht, kus me Tarifas söömas käisime, oli kiirtee ääres paiknev rekameeste pubi. Seal sai kartulit ja liha, nagu hispaanlased söövad. Ja croquettasid, mis on mingis osas kindlasti fritüüritud ülejäägid. Tapaseks sõid kohalikud mehed soolaküpsiseid, saia ja oliive.

Aga jah, veidi jäi kripeldama, et me jätsime airbnb külmkappi vaakumpakendatult värske tuunikala filee, mida ei jõudnud ise valmistada, aga ära visata ka ei raatsinud. Seda oli plaanis süüa toorelt, sojaga, sidrunimahlas koriandri ja sibulaga. Võib-olla isegi kergelt praetud tatakina. On ju see ookeani ja Vahemere ristumiskant Hispaania tuunikala püügi piirkond, mis on kvootidega reguleeritud. Aga nägin tohutuid punaseid lihakehasid juba ka Alicante turul ning plaanin kindlasti tuunikala süüa, nii toorelt, kui ka cevichena.

Üldjuhul on kogu see restoranindus keset turismimöllu ikka kahtlane, mis kahtlane. Päris elamuste saamiseks peab leidma kohti, kus käivad kohalikud.

Need rajad on hoopis teistsugused kui iseäranis põhjast tulevatel turistidel. Ent nendel päevadel Tarifas jõudsid randa isegi kohalikud. Tempratuur tuulepealinnas küündis 30 kraadi alla. Tuult oli veidi, niiet õhtuti said surfajad lohed ikka üles.

Meie elasimegi rannas. Isegi jaladušš liiva pesemiseks oli meie koduvärava juures olemas. Lapsed jooksid toast ujumisriietes randa. Nii mõnus, et ära jäi ka plaanitud Gibraltari külastus ning tegelikkuses ei jõudnud teised isegi Tarifa vanalinna.

Mina kiirustasin vanalinna kohe esimesel päeval. Ma ei tea täpselt isegi, mida sealt otsisin. Kärarikast turgu, mauride hõngu, müstikat, vaateid Marokole. Valgete majadega kitsas vanalinn oli 21. sajandi rüppes. Turistid, kohvikud, suveniiripoed. Siin polnud midagi enamat kui see, mis juba nähtud. Vana ajalooline turumaja arhitektuur andis midagi mõista, aga nüüd oli see turistikaupa täis. Kohvikus istusid hispaania vanamehed ja lõid aega surnuks, hommikut õhtusse. Vaid kalalett atuniga töötas nagu turule kohane. Kiirustasin sealt minema ja jäin ka nendeks päevadeks ainult randa.

Õhtul imetlesin rõdult Maroko mägesid ja unistasin, et seal on kindlasti kõik hästi värviline, salapärane. Kindlasti rohkem selle moodi, millest kirjutab Coelho, kui ta räägib turukaubitsemisest Tangieris. Et igal nurgal on mingi eluteadev vanake vürtsi-, lambi- või vaibapoega. Ja tal on sulle öelda midagi elumuutvalt tarka.

Ma ju aiman, et Tangieris on see pilt pigem sarnane Tarifa tegelikkusele kui sellele, mis on loonud minu pea. Aga ma veel pole seda kogenud. Veel on illusioon tugevam kui reaalsus. Ei teagi, kas tahan seda lõhkuda.

Ja voodis mõtlesin, et ehk oli see kõik ilmaasjata, et nii kaugele tulin ja oma väikse pere kaasa tassisin. Lennukite, rongide, busside, rendiautodega. Me oleme tulnud liiga kaugele ja tunne/elu on ikka täpselt sama, olmeline. Äkki haaras mind igatsus tagasi minna, lõpetada ära see nomaadielu ja hakata vastutustundlikuks inimeseks, kes koolitab oma lapsi ja käib ka ise tööl.

Siis lugesin, et Heidit Kaio on kirjutanud raamatu Hannes Hanso ja Mart Kuuse rännakust üle Atlandi sõudepaadis. Tundsin suurt kergendust. Miks inimesed nii endale teevad? Äkki veidi sarnasel põhjusel, miks meie oleme siin, Tarifal. Äärmused on lihtsalt teised. Sain aru, et rännakud ei pea olema lihtsad, aga kui sa neid esimese kahtlusega pooleli ei jäta, räägivad nad sulle midagi olulist.

Teekond ise võib olla see vana tark Melkisedek, kes mulle Tarifas mehena vastu ei tulnud. Ma loodan, et ta on siiski minuga siin kaasas, et ma ei pelgaks päriselt avastada ja olla avastustele avatud. Kui juba nii kaugele tulnud olen.