Jõudsime Oliveriga kahekesi käia Horvaatias ja Montenegros, mis oli üle viie aasta meile esimene reis lihtsalt kahekesi… Eks see kõik ole omaette lugu. Nüüd oleme tagasi Hiiumaal, kus on suvel kõige mõnusam üleüldse. Üksikute väljakutsetega muidugi…
Peamine väljakutse on see, et lastega askeldamine on valdavalt minu õlgadel. See on nii olnud tegelikult juba enam kui pool aastat, aga mis seal salata, lasteaed (kus ma neid hoidsin nii vähe kui võimalik, nii palju kui vajalik), oli ikka ka väga suureks abiks! Ja siinne lasteaed on tore - kodune, maalähedane, lihtne. Seal on õpetajad, kelle puhul tundsingi, et tahan nende tuge oma laste kasvatamisel. Ega üks-kaks inimest siis ei suuda kõike alati ise välja mõelda! Ikka hea, kui oleks mingi kari. Meil ei ole just liiga suur entourage ümber. Tõttöelda oleme valdavalt kahekesi või mina üksi. Minu vanemad on vahel abiks (suured tänud neile!), aga vanavanemad tänapäeval käivad ju tööl. Neil on omad hobid, reisid. See on ka mõistetav.
On tõsi, et ma tegelikult väga naudin oma poistega ka kolmekesi maailma avastamist. Me oleme siin iga päev midagi uut teinud. Nad on veidi köhased, mistõttu oleme randa vaid “maitsta saanud”, aga eile leidsime üles armsa Liivalauka ranna, mis on ilmselt meile lähim parim liivarand Sõru kandis. Kusjuures Google-sse pandud punktist tuleb kindlasti edasi sõita, siis avaneb mõnus ja madal liivarand luidetega, kus just selliste pisikestega on eriti hea ja turvaline mütata. Minu lapsepõlv sageli selline oligi - hommikul randa, lõunaks koju praekartuleid sööma ja siis tagasi randa. Madalas liivases meres saab ju selliseid kindluseid ehitada, millimallikaid imetleda, karpe koguda. Seal võib olla tunde. Täpselt seda vana head tunnet kogesin nüüd ka oma lastega. Muidugi oli mul neile kohe varuks näidata palju mänge, mida mina sellises meres olin mänginud. Või ehitusvõtteid. Mäletan veel nii hästi, kuidas me onutütrega kahekesi päevad läbi Piibuninal midagi madalas vees ehitasime. Ja kuidas ta ükskord sellest veest leidis kullast klotseri! Üldse ei mõistnud me täiskasvanuid, kelle jaoks tähendas ujumine enda korraks vette kastmist. Me polnud veel alustanudki, kui nad juba end kuivatasid. Narrid. Ja nüüd mõistan ma hästi Maru, kes muretseb, ega me veel minema ei hakka. Kui poleks seda köha, tahaks öelda, ära muretse, me pole veel alustanudki! Aga nüüd pean ikkagi teda täiskasvanuna utsitama mängud kiiremini mängitud saama. Eriti nõme värk!
Ka täna oleks olnud ideaalne rannailm, aga mure tervise pärast viis meid hoopiski Vanajõe orgu! Poistele meeldis seal vilus jõe sängi uurida. Siis sõitsime teiselt poolt Hiiumaad tagasi koju. Teele jäi veel Kõrgessaare jäätisepaus ja Hiiumaa Eiffeli seikluspark! Sealne vana on seda kohta veelgi ägedamaks ehitanud! Poisid ei suutnud uskuda, kuidas selline koht üleüldse maamunal eksisteerida saab! Nüüd õhtul on nad siin maja taga meres ikkagi jälle ujumas. Vesi on ju niii soe ja päike kõrvetav!
Ööd on nii valged. Me elame ju valdavalt õues. Kohe veider on lapsi magama kupatada, kui õues selline valgus ja linnumöll. Ent Oliver on ka juba märganud lähenevat pimedust, mis öösel hetkeks ikkagi ka päriselt võimust võtab ja välja lülitab. Isegi linnud on viivuks vait.
Õhtuks väsin ma muidugi väga pisikeste suurtest emotsioonidest ära. Täna pidime kõik SUPiga sõitma minema, aga mingil põhjusel läks Oliveri Redpaddle tohutu pauguga täis pumbatuna murul lebades liimist lahti ja vajus õhust tühjaks. Muidugi järgnes suur nutt mummude poolt. Ja siis tundsin ka, et energiat lohutamiseks on minimaalselt. Kell oli 18. Korraks tundsin seda suurt väsimust ja “miksjustmina” tunnet. Ma tean, et see ei aita üldse, vaid hakkab sellele kergele eluseigale mingit draamavõru ümber kuduma. Sellest tuleb kiiresti end puhtaks raputada, võtta mummud ja minna lihtsalt sooja merre, kus on nagunii ülimõnus. Aga mõnikord tuleb veel midagi majandada, parandada, kellel tuleb kakahäda, kellel janu ja minekust hakkab kujunema tunniajane tõmba-tõuka stiilis emotsioonide virrvarr. Praktiline osa sellest liigub siis kordades aeglasemalt, emotsionaalne taak seljas.
Lõpuks ikkagi ja alati kõik laheneb. Ja emotsioonid tunduvad tagasi vaadates ebavajalikult suured. Aga võta näpust, uuesti sarnases olukorras talitate kogu kambaga jälle täpselt samamoodi. Väsimus on selle põhjuseks, emotsionaalne väsimus. Märkan seda enda ümber nii palju. Inimesed väsivad väga kiiresti. Asjadest, iseendast, teistest. Sellepärast ongi nutiseadmed meil pidevalt ees, nad pakuvad väsimusele leevendust. Ergutavad ja turgutavad, ehkki tegelikult õpetavad nad meid üha kiiremini väsima ja kiiremini ning lihtsamalt leevendust saama.
Ei olegi kõige suurem mure see, et meil ei ole siin majas vett, vaid kooguga kaev. Või et aed on täis puuke, mistõttu targu end vaktsineerida lasime. Ikka see vana hea emotsionaalse väsimuse probleem jälitab ükskõik, kuhu maailma otsa ka rändad. Muide, reisides toimub alati selline virgumine, et isegi telefoni rullimine ajaviiteks ei tule algul kõne alla. Ent kui reisides veidigi mugavam hakkab, tuleb see kõik jälle tagasi… emotsionaalne väsimus, mõttetu rullimine… Selle eest ei põgene mitte kusagile. Kui just midagi ei muuda nii, et seda väsimust oleks minimaalselt ka argipäevas. Siis ei peagi puhkama sõitma!
Mina tean enamvähem, mida ma tegema peaksin, et mind see emotsionaalne väsimus kimbutama ei tuleks. Aga selle praktikasse rakendamine on muidugi omaette katsumus. Alustuseks kolisin õue elama! Oi, kuidas see töötab!!! Niii mõnus on!
Mis meil üldse hädaldada, elu on alljärgnev:
