Peagi saab aasta Lukase sünnist ning sellega seoses olen märganud midagi huvitavat. Mulle meeldib nimelt siiani meenutada oma mõttes detailideni seda ööd, mil Lukas sündis. Mul oli nii ilus sünnituskogemus!
Kui varem mõni naine nii ütles, ei saanud ma sellest aru (pehmelt öeldes). Ilus sünnitus tähendas seda, et laps ja ema pääsesid protsessist terve nahaga, läks hästi. Kuidas muidu saab nii piinarikas kogemus olla… ilus (just seda sõna kasutades)? Mina seda ei uskunud ning ei uskunud ka igasugustesse “ilusatesse” abivahenditesse nagu muusika, vann, küünlad, juhendatud meditatsioon… Ma pole end sünnituseks kuidagi eriliselt ette valmistanud ega lootnud pühalikule meeleolule ja tunnetusele. “Let’s get this s*** over with,” on olnud minu mentaliteet.
Esimene sünnitus oli üsna kiire, kuid siiski mitte ka mõnetunnine. Ma tundsin enamasti, et teen tööd ega tahtnud, et keegi mind sel ajal segaks või puudutaks. Tahtsin üksi olla. Kui ma näiteks esmasünnitaja kohta haigla mõistes “liiga vara” kohale saabusin, sulgesin end lihtsalt pooleks tunniks dušši alla ning lasin gravitatsioonil tööd teha. Kõik hakkas liikuma, avanema kiiresti ja tohutu valuga. Aga terve aeg segas mind see tunne, et saaks juba läbi. Ma teadsin lapsepõlves puuriita ladudes, et kui selle mõttega tööd teha, läheb kolm korda kauem. Kui ladumine ära unustada, saab see peagi valmis. Kui sünnitus pihta hakkab, ei tea keegi, kaua läheb. Sellepärast pole mõtet lõppu oodata. Ent selle “läbi saamise mentaliteedis” ma seal vee all “töötasingi”. Sprinterina, aga see aitas vähemalt keha käima panna. Teadsin, et nii pole võimalik lõpuni joosta, sest maa on liiga pikk. Ma ei jaksa seda läbi sprintida.
Esimene sünnitus oli selline, et teoorias oli küll üsna hästi teada, mis võiks saama hakata. Ja praktikas said isegi aru, et ahhaaa, nüüd toimub “see” ja “see”, aga kuidagi messy oli ikkagi kõik. Ja mäletan ka sellist kurba hetke, kus ma tõesti tundsin maailmavalu ja seda, et hakkan seetõttu pilti taskusse panema. Naerugaasimask ette naelutatuna kõik justkui kaikus ja kõlas läbi uduloori. Ammu olnuks aeg teha epiduraalsüst, aga kuna anestesioloog oli hõivatud, siis sai see tehtud viimasel minutil. Kui ta lõpuks tuli, puhkesin nutma. Ma ei oska öelda, kui palju see aitas, sest sünnitus oli väga valus lõpuni. Võib-olla oleks valusamgi olnud. Minus pulbitses kurbus, kui ma mõtlesin, et miks peab nii ilus asi nii palju haiget tegema.
Aga suur pühalikkus tekkis kohe, kui esimene poeg sündinud oli. Ma pelgasin teda hoida. Väike olevus. Õues sadas lund, jõulud olid käes. Meie Oliveriga veetsime need esimese pojakesega perepalatis, kus meie eest nii hästi hoolitseti. Meie ülesandeks jäi vaid jalgratas leiutada ehk õppida koos Maruga elama. Leiutamine käib tänaseni.
Sünnitusjärgsel ämmaemanda vastuvõtul luges ta sünnilugu ja teatas seepeale “ilus sünnitus”. Noh, ju see siis tähendabki, et kõik osapooled jäid ellu ja terveks, sain kinnitust.
Nii ei olnudki Lukast oodates teisi ootuseid. Ma isegi kartsin nüüd sünnitust. Ja samas eeldasin, et ju ka Lukas tuleb enne tähtaega, sest Maru tuli ka. See tähendab, et ma ärkasin ligi kuu aega üles mõeldes, et “äkki täna”, sest Lukas otsustas tulla ju hoopis kaks nädalat hiljem. Ta tuli nii, et esilekutsumisaegki oli juba paika pandud. Ma olin segaduses ja hirmul, sest “äkki keha ei töötagi nagu peab”? Ma ei tahtnud endasse mingeid balloone ega üleüldse, et keegi võõras mind puudutab. Samas, ma olin sellest vangistavast õnnetusest ja rasedusest nii väsinud. Olin väsinud oma kehast. Tahtsin lihtsalt olla vaba füüsilisest koormast. Niiet “let’s get this ssss over with” oli juba täiega meeleoluks seatud. Ootused nulli viidud ning haiglakotti ostetud šokolaadid korduvalt ära söödud.
Kui Lukas lõpuks tulla otsustas, oli lumine talveöö. (Tagantjärele ma saan aru küll, miks ta hiljem tuli. Ta on kõige suurem kaisuloom! Ta tahab koguaeg lähedust ja kaisutamist. Kohe haiglas olles nõustus ta rahulikult magama vaid minu kaisus.) Ma ärkasin üles ja mõtlesin, et äkki see on ikkagi mingi teine tunne. Üsna kiiresti sain aru, et on jah. Tunne kasvas minutitega intensiivseks. Ma jõudsin endale tuhuäpi installida, sest tahtsin ikkagi viimasel minutil haiglasse minna. Aga seda kasutada ma eriti ei jõudnudki. See ütles, et hakka juba kohe minema. Tuhud olid koheselt nii tihedad ja valusad, et juba tunni aja pärast läksingi haiglasse.
Trepist alla minnes hoiatasin veel Oliveri, et sorry, ma ei saa, ma pean kortermaja koridoris karjuma. Oli öö. Kiirustasin nii palju astmeid, kui ma vähegi jõudsin ning siis lasin oma huilgamise valla. Autos oli nii, et kui Oliver mõne jõnksu tegi, kuskilt august läbi sõitis, tekkis kohe tugev ja valus tuhu. Korraks mõtlesin, et mina olen ka vist see, kes toob lapse ilmale autos, haigla ees või kuskil koridoris.
Lumine ja libe tee EMO ukseni oli remondi tõttu veel pikemaks muudetud. Paigaldatud oli aedadest koridor, mille najal ma siis huilgasin. Lõpuks jõudsin ikkagi haigla uksest sisse ning kohe tekkis jälle tohutu kokkutõmme, mis tahtis jalad alt võtta. Administratiivtöötaja tuli öösel uksele vastu, kuid võtsin hetke ja elasin end seina najal välja. Uuuuuuuuuu! Vabandust, kuhu me jäimegi? Ta küsis, kas vajan ratastooli, aga teadsin, et kui nüüd kiiresti torman, jõuan täpselt liftiga üles sõita enne, kui uus hoog tuleb.
Sain sünnitusosakonna uksest sisse ja tervitasin kohe kõiki valjult. “Uuuuuuuuuuuu!”. Lõpuks ometi jõudsin kohta, kus keegi selle peale ära ei ehmata. Isegi vastu ei joostud, kuigi osakonnas valitses öösel vaikus. Siiski oldi hämmeldunud, et ma tunni aja pärast juba haiglasse tahtsin tulla, aga teise sünnitusega on üldse nii, et naist vist usaldatakse haiglas rohkem. Ja samas on ta selles protsessis seetõttu veel rohkem üksi.
Nüüd oli juba seis selline, et ma kas huilgasin või hingasin valjult. Kui pausi sai teha (tõesti veider fenomen, et nii valusate tuhude vahel saab tunda end täiesti suurepäraselt), katkusin kiiresti riideid seljast või lasin endale andurid peale panna. Siis hakkas jälle see osa, mis nõudis minult kogu keha- ja vaimutööd. Ma hingasin nii kõvasti ja nii selges rütmis. Sageli pöörasin pead rütmi hoidmiseks ühele ja teisele küljele. Veidi nagu hullumeelne.
Kogu fookus oli ainult sellel hetkel ja hingamisel. Ma ei ole seda ei hiljem ega varem kunagi säärasel kombel kogenud - nii fokusseeritud hingamist. Mingid andurid, mis libisesid kuskilt jälle ära, koroonatestid, maskid…. Mul oli sünnituse algusest lõpuni ees mask, sest ma unustasin selle ära võtta. Täpselt nii vähe see mind sellisel intensiivsel hetkel segaski. Ja pärast seda pole ükski mask minu elu enam kunagi seganud.
Olin sünnitustuppa saanud selili heita, kui oligi selge, et laps hakkabki kohe sündima. See oli kergendus, sest iga kord, kui ma mõtlesin, et enam valusamaks minna ei saa, koormas keha veel suurem ja intensiivsem valulaine. Pea käis ühelt küljelt teisele järjest kiiremini ning keha tahtis juba suruda. Seda ämmaemand aga teha veel ei soovitanud. Ootame, las gravitatsioon teeb oma tööd, ütles ta, et ma end katki ei suruks.
Nii hea oli, kui mind selle väljakutse juures kiideti. "Oi, kui hästi!" "Proovi veel üle hingata." Ma olin viivuks isegi uhke enda üle. Vägev naine! Aga tagasi hoidmine muutus kiiresti ebainimlikuks väljakutseks.
Peale autoõnnetust oli selge, et sünnituse ajal ma erilisi poose võtta ei saa. Täiesti välistatud oli näiteks põlvedel olemine. Sellepärast ei mõelnud ma ka teistele asenditele. Seal ma olin oma valuga. Ma ei tahtnud, et keegi mind puudutaks, midagi kontrolliks, isegi mind kõnetaks. See segas keskendumist. See oli minu valu ja minu "töö". Mitte keegi ei saa seda minu eest ära teha.
Ent siis ütles keegi, et proovi ikka külje peal olla. Nii kui ma külili keerasin, ei suutnud ma enam valu üle hingata, vaid pressisin. Ja kui ämmaemand ütles, et looduse vastu ei saa, pressi, siis pressisin juba sellise jõu ja ilmselt ka kisaga, et Lukas oligi selle ühe korraga sündinud.
Oliver oli hämmingus. Ta arvas, et nüüd alles asi hakkab pihta, kui juba toimetasid ämmaemanda väikse Lukasega, et ta nabanööri läbi lõigata.
Mina jäin terveks ja temal oli kõik hästi. Tuli pandi hämaraks ning Oliveril lubati veel meie juurde jääda. Nii õdus ja vaikne oli. Lumine öö ja meie kolm. Ma olin šokis, kuid suur rahu valdas mind samuti.
Pärast kõike seda on ta siin. Ja tal tundub hea olevat.
###
Oliver jõudis varahommikuks, veel enne Maru ärkamist koju. Läks kooligi. Koroonareeglid ei lubanud toona meid perepalatisse, aga mina sain mõne päeva pärast juba Lukase koju tuua.
Muidugi oli see kogemus valus ning üleüldse suur eneseületus. Aga veel kunagi pole ma oma kehaga sellises kontaktis olnud nagu aasta tagasi selles Tartu Ülikooli kliinikumi sünnitustoas. See on ju ilus.