Minu kodus asuv maakaart võtab enda alla terve seina. Kui istuda, siis jäävad silmade kõrgusele sellised saared nagu Bouvet (Norra), Kerguelen (Prantsusmaa), Tristan da Cunha (UK), Lõuna-Sandwichi saared (just selline tõlge)… Üksildased maalapid keset piiritut Lõuna-Atlandi või India ookeanit. Liiga sageli taban end mõtlemast, mis seal parajasti võiks toimuda…
Milline on elu saarel, kuhu ükski lennuk ei lenda, ent lähim inimasustus jääb rohkem kui kahe tuhande kilomeetri kaugusele? (Või noh, rahvusvaheline kosmosejaam asub ca 400 km kõrgusel.)
Just selline saar on Tristan da Cunha, mis tituleerib end ise maailma kõige isoleeritumaks asustatud saareks. Kõik teised eelpool mainitud üksildased saared on püsielaniketa.
2805 kilomeetri taha jääb Kaplinn, millega on vulkaanilisel saarel Tristan da Cunhal ka ainuke laevaühendus. Lähim asustus on 2429 km kaugusel asuv teine isoleeritud saar, Napoleoni pelgupaik Saint Helena.
Loetud korrad aastas läbi sõitvad kalalaevad võtavad pardale korraga vaid 12 reisijat ning 1750 miili sõidetakse ära umbes kuue päevaga. Sõltuvalt ilmast.
Saare elu, midagi ei ole kindlat, nagu tavatseb öelda minu Hiiumaal elav vanaema.
Pealinnas nimega Edinburgh of the Seven Seas elab ligi 250 briti kodanikku. Oktoobri seisuga täpselt 246, kellest 113 on mehed ja 133 naised. Niiet mehed on saarel jätkuvalt defitsiit, nagu kirjutas üks Eesti väljaanne juba 1937. aastal.
Rohkem võib saarestikus kohata hoopis pingviine, hülgeid, albatrosse.
Kokku elab Muhumaast poole väiksemal saarel täna ligi 70 perekonda, kes jagunevad üheksasse sugukonda. Enamik neist kannavad nime Green (64), Swain (55) Repetto (42) ja Glass (32) ja on saare asustajate järglased. Immigratsioonipoliitika on nimelt seal isegi rangem kui Eestis. Kusjuures vaid üks kohalik on hetkel välja rännanud ja elab kodusaarelt eemal. Võimas pühendumus!
Lisaks püsielanikele on saarel veel ligi 50 inimest peredel külas või abiks erinevate töödega. Näiteks Suurbritannia välisministeeriumile alluv kohalik administraator-haldur ja arst oma perekonnaga. Samuti käib ajuti saarel preester. Ka teisi ametimehi, nagu näiteks hamba- või silmaarst tuleb teinekord oodata kuid.
Püsielanike üle peab täpset arvet kohalik Cynthia Green. Tahaksin talle kohe Facebookis kirja saata, ent selgub, et meie jaoks argine internet kadus saarelt 2006. aastal. Selle püsti hoidmine muutus võimatult kalliks, mistõttu läkitasid kohalikud vahel vaid mõne e-maili. Lisaks oli ühendus väga aeglane ja katkendlik. Mobiiltelefoniühendust pole saarel aga üldse kunagi olnud.
Täna on seal siiski kamba peale üks “internetikohvik”, kus ühendus kamba peale kiirusega 3072 kbit/s. Pole siis ime, et saarlased oma Facebooki profiilidele ei panusta. Algeline, kuid väga päevakajaline koduleht on juba niigi üle ootuste. Lihtne ja informatiivne. Asjast räägitakse ilma kellade ja viledeta.
Näiteks selgub sealt, et viimane pulm saarel toimus aasta tagasi 27. septembril kohalikus katoliku kirikus. Neid on muide saarel koguni kaks!
Oli ilus päikseline päev, mil abiellusid Philip Rogers ja Glenda Swain. Pulmapiltide allkirjad paljastavad nii mõndagi ka saareelanike sugulussidemete kohta. Sugulased või hõimlased on paljud, kui mitte kõik.
2017. aastal abiellunud Shane Greeni ja Kelly Burnsi pulma kutsuti aga lisaks kogu (!) saarerahvale ka parasjagu maabunud endise polaaruurimisaluse S. A. Agulhas pardal olijad. Vikipeedia andmetel on 1978. aastal valminud alus täna Lõuna-Aafrika merekadettide treeninglaevaks.
“Esimest korda abiellus saare administraatori laps saarlasega. Nüüd ma saan lõpuks olla osa sugupuust!” kirjutas Kelly Burns, kes kolis peale pulma välja ilmselt suuremat sorti vagunelamut meenutavast valgest ühekordsest majakesest punase katusega. (Sellised need majad seal saarel on.)
See on administraator Sean Burnsi kodu. Tema saabus Tristan da Cunhale 2016. aastal teiseks ametiajaks. Burns on justkui Suurbritanniat esindav saare president, kelle määrab ametisse St Helena kuberner.
Tristan da Cunha saarestik, nagu ka Saint Helena, on brittide territoorium kolooniaajast, mis pole oma iseseisvust tagasi küsinud. Kes seda peaksidki tegema, kui püsiasustus pärineb just sellest ajast ning kogu elanikkond töötab tänagi Briti valitsuse heaks?
Portugali meresõitja Tristão da Cunha avastas küll saare 1506. aastal teekonnal Hea Lootuse neemeni, kuid britid hõivasid saare 1816. aastal. Vahepeal külastasid seda kauget saart Lõuna-Atlandi ookeanis vaalakütid ja ümber Aafrika itta purjetajad, kuid esimesed elanikud saarel olid ikkagi britid.
Saarele kolimise eestvedajaks oli William Glass oma lõunaafriklasest naise Mariaga ja nende kahe lapsega. Nad veensid väeülemaid soovis jääda saarele elama ja asutada seal kommuun.
Reeglid olid lihtsad: kõik on võrdsed, keegi ei valitse kellegi üle ning kasum jagatakse võrdselt. Selline kokkulepe sõlmiti 1817. aastal.
(Ning see kehtib tänaseni, kinnitab Glassi üks järeltulijatest James Glass oma kirjas mulle. Kirjutasin selle nagu mutiauku ilma suurema lootuseta vastus saada, ent paar nädalat hiljem see siiski laekus!!! Pikemalt juba allpool.)
Igatahes hakkas kogukond saare asustamisest vaikselt kasvama, kuigi oli palju neid, kes tulid ja läksid. Saarel leidsid uue kodu mitmed merehädalised. Loomulikult kimbutas saart esialgu pruudi- ja peiupuudus. Nii saadeti St Helena saarele sõnum, et otsitakse naisi. 1827. aastal jõudsidki saarele viis vabatahtlikku ning 1832 oli Tristan da Cunhal juba 34 elanikku, kuus paari ja 22 last! Väga edukas pimekohting!
Üle 300 inimese pole aga saarel kunagi elanud ning kuigi elanikkond on aastatega tublisti kasvanud, on see viimastel aastatel taas langustrendis.
Ainus kahekordne maja saare väikeste konteinereid meenutavate elamute kõrval on valitsushoone, mille esimesel korrusel on kuulus internetikohvik.
Lisaks on 19. sajandi algusel asustatud saarel St Mary kool, haigla, supermarket, postkontor, suveniiripood, muuseumid, golfiklubi ja teaduskeskus. Kõik mõistagi tibatillukesed. Juba tuttavad Glassid, Swainid, Greenid jt. moodutavad personali. Ametlikult töötatakse briti valitsuse heaks.
Koolis on aga viis klassiruumi, kus õpib lapsi vanuses kolm kuni 16. Kui palju lapsi hetkel koolis käib, ei avaldata, ent piltide järgi ikka rohkem kui kahe käe sõrmede jagu.
Kõik söödav kasvatatakse või püütakse mägisel, kuid küllaltki rohelisel saarel ise. Nii paistavad saarelt muljetavaldavad kartulipõllud. Kliima on aastaringi nagu soojemapoolne, kuid vihmane Eesti suvi.
Püütakse ja müüakse maailmale languste ja kalu. Peetakse veiseid ja lambaid. Lisaks tehakse äri postmarkide ja kogumismüntidega ning saadetakse postiga laiali suveniire. Pakikesi kõige isoleeritumalt saarelt. Elektrit toodab diiselgeneraator.
Niisiis on see paik, kus kogu elanikkond käib regulaarselt kartulipõllul ning ei tea midagi nutisõltuvusest - kõlab nagu minu lapsepõlv.
Paljudel on osaliselt jalg ka kalatööstuse või mõne avaliku ametkonna ukse vahel. Hea ilmaga käivad mehed kalal, naised puhastavad aga languste.
Kas saarele pääseb? Jah. Kodulehel on üleval kalalaevade umbkaudne sõidugraafik Lõuna-Aafrikast ning ka hinnad. Turistidele on need mõistagi palju kopsakamad kui püsielanikele või nende sugulastele. Kontvõõrad peavad välja käima 1000 USA dollarit edasi-tagasi reisi eest, kui ma õigesti aru saan. Ka peab elanikkonnalt enne saarele saabumist nõusoleku saama.
Tasu eest võõrustavad kohalikud turiste oma kodudes.
Lendasin ise Indoneesiasse, kui minu postkasti potsatas kiri Tristan da Cunhal elavalt James Glassilt, saarevanemalt. Kuidas käsi käib ja kuidas te seal isoleerituses noori kinni hoiate, uurisin temalt. Ta vastas nii:
“Hea Tiina,
Kõige olulisem on Tristani puhul, et kõik on võrdsed. Kõigil on töö. Meil pole narkootikume ega vaesust, alkoholi aga tarbitakse siin küll. Tristani valitsus hoolitseb oma noorte eest, kes võivad saarelt ära minna edasi õppima, kui nad lõpetavad siin 16-aastaselt kooli. Kõik maksab kinni kohalik valitsus. Siin tunnen sellist vabadust, mida ei ole veel mujal maailmas tundnud. Ja ma olen reisinud paljudes riikides.
Ainus asi, mis mulle Tristani puhul ei meeldi, on see, et siia pole lihtne pääseda. Umbes vaid üheksa külastust aastas laevade poolt. Ja lennujaama siin pole. Samas kaaluvad plussid miinused üle, kui ma vaatan televiisorist, kuidas mujal elatakse. Olen rõõmus, et elan siin.
Usun, et meid ootab helge tulevik. Noored lahkuvad, aga nad tulevad aastate pärast tagasi.
Cheers,
James”