Meil oli kaks päeva järjest väga selge tähistaevas olnud, kui helilooja Urmas Sisask suri. Juhtusin neil õhtutel hiljem koju tulema ja imetlesin seda hoomamatust. Vahtisin üle pika aja taevast aukartusega. Alati tekib sipelga tunne, kui ilmaruum(itus) niimoodi iseendaga pähe lajatab. Kui palju oli Sisask seda tundnud, vahtides juba pisikesest peale üles hoopis avatuma pilguga. Talle see tapeet ei olnud.
Meie jaoks pigem on. Noh, et taevas on sinine, muru on roheline ja öö on must. Vaatasin juhuslikult vanemat videot, kuidas Felix Baumgartner stratosfäärist Maale hüppas. Sealt ülevalt polnud taevas kuigi sinine, hehe. Taevas ei ole ju lihtsalt sinine, vaid inimsilm näeb sinisena valgust.
Urmas Sisaskit mäletan päris pisikesest peale. Ta oli minu isa hea sõber. Neil oli ühel päeval sünnipäev ja seda mõnikord sai ka koos tähistatud. Kui ma hakkasin klaverit mängima, siis mingi aeg õppisin seda tema tornis ja tema klaveril. Muidugi käisin sealsamas ka teda kuulamas ja kogu tema kunst ning jutt sellest tekitasid minus maagilist tibatillukeseks olemise tunnet. Muusika ainult võimendas seda. Sisaski Kassiopeia on vist ainus lugu klaveril, mida oskan tänaseni mängida. On suur oskus panna teist inimest oma kunstiga nägema suuremat pilti või vaatama kastist välja. Vaatama taevastki uue pilguga. Sellisest kohast saavad alguse müütide murdmised. Nagu avatuma pilguga vaatad ka iseennast. Pühid tolmu sellelt, mis on tuhmunud. Tähistaevalt.
Nii kaua kui mina end mäletan, on Sisask ka alati olnud. Rohkem just lapsepõlves, kui suhtlus vanematega oli tihedam. Aga siis oli ta ikka koguaeg veidi teistmoodi. Suure energiaga, vahel "elupõletaja" üldlevinud ühiskondlike arusaamade järgi. Ikka tuli jutuks, mida just Sisask korda saatis. Ta oli oma tähetorni-kontserdisaali täis kleepinud pimeduses helendavaid tähekesi, mis kujutasid täpselt välja mõõdetud Põhjataevast. Ja lava ümbritsesid helendavad tähtkujude sümbolid. Just lapsena mäletan, kuidas ta alati suure uhkusega tule saalis kustutas. See oli tõesti maagiline.
Minule on ta alati tundunud huvitav ja teistsugune. Ma olen teda imetlenud ka vahel kui kedagi maavälist. Aga siis ütleb ta midagi täitsa maist, toorest ja isegi päris koledat, et illusioon vajub naeruväärselt lössi. Inimene on ikka inimene, isegi kui ta ei tundu alati inimene.
Olen mõelnud, et miks peavad kunstiliselt tundlikud inimesed argielus justnagu vaeva nägema ja lihtsamate asjadega hakkama saamiseks käib tubli töö ja higistamine. Ja vastupidi, kas 9-17-ni tööl käiv korraarmastaja on võimeline päriselt looma...
Sisaskil õnnestus ilmselt see, et ta oskas kogu oma emotsionaalse elukaose keskel jõuda SINNA PÄRIS KOHTA, kust tuleb looming. See "Alkeemikus" kirjeldatud ehe koht, kus on võimalik südame häält kuulda. Ilmselt ei käinud ta seal pidevalt, kuid on näha ja tunda, et seal kindlasti on tal õnnestunud ära käia rohkem kui üks kord.
Selles "kohas" tuleb looming sellepärast, et tal on vaja välja tulla… Kassiopeiat, mille Sisask lapsena kirja pani… seda ei saa välja mõelda. See saab ise tulla, kui oled õiges kohas ja oskad seda kunsti endast mingil viisil läbi lasta. Hea, et elu oli talle andnud võimaluse nii palju lapsena öisesse taevasse vaadata ja klaveri (ja, et see remondi ajal just õue tassiti ja taevas ka tähed näha olid)… ning taipamise (mis pidi olema liiga tugev), et see kõik teda ju nii väga paelub. Pole ju tavaline, et üks 14-aastane hakkab öösel tähistaeva all klaverit mängima. Pidi olema tohutu ebamaine tung.
"Galaktikad, tähed, planeedid, komeedid eksisteerivad meist sõltumatult. Neil on oma ajalugu, teekond, oma siht ja suund. Nad on meid armastusega loonud, seetõttu jääb üle ainult alluda kosmilistele seadustele ja tunda rõõmu meile antud olemisest,” refereeritakse palju lauset, mida olevat Sisask kunagi öelnud.
Väga ilus mõte. Just see, et meid on armastusega loodud. Justkui piisavana sellisena, nagu me juba oleme. Meie ülesanne on vaid armastada ja rõõmustada! Miks meil seda nii raske uskuda on?
Aitäh!