Suur Hispaania ringreis ehk otsimas oma lugu

Vaatasin, kuidas päikese loojudes süttisid tuled marokolaste akendes üle Gibraltari väina. Nad on nii lähedal. Ja ometi elavad nii teistsugust elu. Mõtlesin, et minu elu on ka natukene selles punktis, mis Santiagol, kes kunagi täpselt siit Tarifa linnast läks tundmatusse. Sest kuulas oma südame häält. Ja kui sa oma lugu otsid, siis aitab kogu maailm kaasa tema leidmisele.

Oleme juba tagasi turvalises koduses Hispaania väikelinnas. Oma voodites. Isegi siin saan ma aru, kui väärtuslik on ühele inimesele oma koht. Naljakal kombel ma selle kolamisega selgust otsin, kus on minu koht. Ja nüüd kirjutan ma siia juba mitmendast rännakust sellel teekonnal.

Alicante-Madrid-Sevilla-Sierras de Andalucia-Tarifa-Sevilla-Madrid-Alicante

Kui Eestis on tore rongidega sõita, siis Hispaanias on veel toredam. Terve lahmakas riik rullub raudteevõrgustikuna su jalge ees lahti. Mastaabid on suured, aga rongid kiired. Kui ei saa otse, siis kõik teed viivad sõlmpunkti Madridi, mis asub riigi keskel. Ehk siis kõikidest suurlinnadest 2-3 tunni rongireisi kaugusel. Sealt võid võtta juba järgmise kiirrongi soovitud suunal. Nii me ka tegime. Kui oleksime lihtsalt kahekesi, oleks variant sõita autoga ca 600kilomeetrine ots Alicantest Sevillasse mööda kiirteid. Aga lastega on see üsna tüütu ja teiseks saab hästi ajastatult rongiga sama kiiresti. Ka läbi Madridi.

Veidi jama oli see, et me pidime terve ringreisi kaasas tassima laste turvatoole (sest nagu ikka, nende rentimine on kallim kui osta uued, ning beebit ilma hällita takso peale ei võetagi). Ja lisaks läheb Sevilla-Madrid kiirrong välja Atocha rongijaamast, aga Madrid-Alicante teisest linna otsast. Vahapeale jäi niisiis takso, mis on muidugi kena ja viisakas (Bolt sõidab, Uber sõidab, Cabify sõidab), aga meie suurele perele sobib vaid van ja maksab seega vähemalt kolmandiku rohkem. Aga need väiksed mured olid päevakorral vaid väikestel hetkedel pikal reisiperioodil. Maru tassis oma istmealust ise ja Oliveril vist on neid käsi rohkem või on need üleloomulikult suured, aga tema kätte mahtusid nii kohver kui ka kõik ülejäänud toolid, sekka ka mõni laps jne. Mina lükkasin enamasti vaid titevankrit, mille äärele poetas end ka Lukas.

Kui ma rongipileteid ostsin, siis otsustasin prantslaste OUIGO kiirrongide kasuks, sest piletid olid kõige odavamad.

Alicante rongijaama jõudsime muidugi joostes ja üks minut enne pealemineku lõppemist. Super! Seal tuleb ka enne turvakontrollist läbi käia, samuti pikast rongist oma vagun ja kohad üles leida, asjad ära panna. Mingi ime läbi me siiski jõudsime ja kuigi hüppasime kiiruga suvalisse vagunisse, otsisid reisisaatjad meile seal vabad kohad ja reis XL toolidel laiutades võis alata.

Madridi jäime ööseks. Ilm oli suviselt soe, õhtu elav, sest käes laupäev. Lisaks turistidele olid tänavad täis hispaanlasi. Mänguväljakud pimeduseni täis lapsi, sünnipäevapidusid, nende vanemaid. Levi jäi vankrisse magama ja saime meiegi olla ühes lõunamaalastega õhtusoojuses mänguväljakul. Hispaanias oli sügisene soojalaine nii, et temperatuur veel pimedaski kaugelt üle 20 kraadi. Alicantes tõusis päeval kraadiklaas 30 tuuri. Niiet soe oli ka kohalikel, mitte ainult skandinaavlastel. Hiljem, tagasi mäest üles ronides, lubasin lastele ühe kookosjäätise. Kell oli 21. Ja peale seda vahtisid nad veel Madridi vanalinnakorteris hispaaniakeelseid multikaid kuniks kustusid. Vot see on elu!

Väikese inimese väiksed rõõmud.

Oliver läks veel Madridi melusse ramenit sööma ja cervezat jooma. Inimesi vaatama. Mina juba olin unes enne veel kui pea padjale sai.

Hommik algas vara, sest teist korda me enam rongi taga ajada ei soovinud. Alles varavalges vaikseks jäänud calle Mayor veel suikus kui järjekordne buss ette sõitis, lapsed toolidega sisse pakkis ja Puerta de Atocha poole teele asus.

Nüüd olimegi liiga vara rongijaamas ja bravuurikalt otsisime tuttavat kohvimaitset kogu oma kraamiga rongijaamast veidi eemal Starbucksist. (Lõuna-Euroopas on kohv sageli kahtlane, miks ometi?) Ohtlik, sest paus kujuneb enamasti pikemaks ja siis ei jää üle jälle muud kui joosta. Aga seekord läks kõik hästi ja lihtsalt, kui välja arvata mõned vendade Meikarite (nooremad) emotsioonipursked ja rusikahoobid üksteise suunas. Kella 11 paiku kihutasime juba Sevilla suunas.

Mida lõuna poole, seda rohelisemaks ümbrus muutus. Põige Cordobasse, ja Sevillas olime kohe eriti kiiresti. 2h40min, aga pigem nagu 40min koos unekesega. Santa Justa rongijaamast võtsime jällegi rendiauto ja saime lõpuks käed toolidest ja muust kraamist tühjaks. Ega vist pole ülemäära palju neid, kes sellist reisiviisisi kadestaks. Käed lapsi ja turvatoole täis. Aga tõttöelda, mina vist muudmoodi enam ei oskagi. On vaid ähmased mälestused...

Selle päeva õhtuks maandusime me igatahes Andaluusia mägedes. Väsinuna ja tühjade kõhtudega sõitsime veel õigest teeotsast kogemata mööda. Ja otse kõige ägedamasse kohalike restorani nimega Venta el Castillejo. Oli pühapäeva õhtupoolik ja jõudsime just täpselt nii, et köök võttis meilt viimase tellimuse enne sulgemist. Aga restoran oli inimesi täis. Kõik nad näisid üksteist tundvat. Lauas lobisesid kelnerid vaheldumisi külastajatega nii, et võimatu oli aru saada, kes seal töötab ja kes mitte. Inglise keelega ei olnud üldse midagi teha. Lõpuks tellisime asju, millest me päris hästi aru ei saanud. Pollo muidugi on pollo, aga see oli tehtud peterselliõliga ja lastele ei maitsenud. Niiet mina sõin kaks portsu kanafileed, Oliver mingit hautist ja lapsed loomaliha. Oliivid olid jumalikud! Ja kõhud said täis. Üks kohalik aitas meie tellimust sõnastada, sest muidugi kuulus restoran tema hermanole. Ühtäkki jäime sinna oma perega üksinda. Kõik lihtsalt lahkusid punkti pealt koos. Lõpetasime oma eine ning siis oli veel vaja pidada pool tundi vastu, et jõuda Grazalema mägiküla lähedal asuvasse hotelli. Pikk päev selja taga. Aga lapsed olid tublid ning ees ootasid multikad jahedas hotellitoas ja mullivann. Sest kui sa oled 4-aastane, siis polegi sul muud õnneks vaja.

Panime nad magama ja siis oli meil äge valimisteöö täis arvustamist ja naeru. Sest noh, meie ju ei kandideeri! Meie siin sügiseses Andaluusias, nemad seal hoopis teistsuguses sügises. Ainus, mida ma Eestisse saadaks, on valgus… Soojust ei ole vaja, meil on suurepärased vahelduvad aastaajad, värve täis. Aga valgus. Seda on napilt.

Andaluusia mägedesse reisimine oli taaskord minu projekt. Kuigi sõitsime Sevillasse tegelikult ühele sünnipäevale, mille ootuses sealkandis olime, siis täpselt sinna Grazalema külje alla oli mind tõmmanud ikkagi taas Paulo Coehlo "Alkeemik". Kui veider, et ma muudkui kirjutan ja kirjutan sellest õhukesest raamatust, nagu teisi polekski. Aga nii on. Kõikidel matkadel Andaluusia nõlvadele otsisin ma Santiago jälge. Mingit tunnet. Kujutasin küll, kuidas ta seal uneles, karja valvas, raamatuid luges. Jah, tundsin selle kõik Coelho kirjeldusest ära küll. Kuldsed-pruunikad nõlvad, oliivipuud, kitsed ja lambad. See kõik võib täitsa olla küll…

Mägihotelli hommik algas hommikusöögiga ja siis tegime kohe ühe pisikese matka. Ma olin jätnud koju enda ja laste tossud. Kui lastele sai vähemalt sokid crocsidesse, siis ma matkasin mägedes lihtsalt plätadega. Ega jätnud ka jonni pärast midagi tegemata. Vahest võtsin plätud üldse jalast ära ja lasin paljajalu. Ühel hetkel läks Oliver tagasi, et tuua auto. Meie lastega pidime jõudma autoteele. Ega vahemaa muidugi hingemattev ei olnud, aga laste jaoks ikka väljakutse. Siis hakkasime mängima, et mägede otsas on vendade Lõvisüdamete vaenlase Katla koobas ja igasugused ohakad jms tegelased teel on Katla sõdurid. Küll nad siis rappisid neid niigi õnnetuid kuivusesse surnud taimi ja sammusid jõuliselt edasi.

Edasi jõudsime juba Grazalema linnakesse, mille olid turistihordid juba enne meid vallutanud. Oliver hakkas ikka kangesti küsima, et miks üks inimene sellises kohas peaks elama. Raske ju oliivipuudelt saaki koristada, kui puu püstloodis kohati kasvab. Ja mida seal mäe otsas üleüldse tehakse peale turistide võõrustamise. Ja üleüldse, kas kõik on ikka päris. Ja Chat GPT siis meile rääkis paralleelselt, kuidas inimesed tahtsid ajalooliselt ju mägede vahel elada, sest seal oli turvalisem. Saab rahus karja, teravilja, oliive ja viigimarju kasvatada. Korgipuud koorida.

Grazaleme on Rooma-aegne linn ning üks Andaluusia valgetest mägilinnakestest (pueblo blanco). Nimi tuleb sellest, et majakesi lubjatakse tänapäevani kord aastas valgeks, et see peegeldaks päikest. Ajalooliselt oli kevadine lupjamine ka osa n-ö linna puhastamise protsessist, sest loodeti, et sel on antibakteriaalne toime. Tänapäeval on muidugi kohalikele toetused, et pueblo blanco püsiks ikka blanco. Veel ütles AI, et oleme jõudnud Hispaania kõige vihmasemasse piirkonda. Ja tõepoolest, terve aeg kui meie selles linnakeses oli, siis midagi nagu sadas ja ei sadanud ka. Nagu kuningas, kellel üke silm naerab, teine nutab. See piserdamine ei olnud häiriv, pigem olid nagu mägesid ümbritseva märja vatipilve sees koguaeg.

Pärastlõunal sõitsime Montecorto lähedale hacienda tüüpi majutuskohta El Horcajosse. See oli nii hea otsus, sest seal elas üks eesel, kes lapsed ära võlus. Nad veetsid aega aina õues eesli juures. Ja eeslile meeldisid poisid ka väga! Isegi kui aed oli vahel, kappas ta nende sabas ja oli rõõmus, kui keegi teda sügas.

Esialgu tundus, et oleme selles hotellis ainsad inimesed, kui juba kella 15 paiku kohale jõudsime. Siis hakkas autode kaupa uusi külastajaid lisanduma. Kanadast, USA-st, Euroopast. Mõned neist olid mägimatkajad, enamik mitte. Kell 19.30 avas uksed ainus söögikoht lähipiirkonnas, toosama hotelli resto, ja seal saime me kõik kokku. Inimtühjast hotellist sai melu täis paik. Hea tunne on ikka, kui teisi inimesi on veel amber. Õues oli soe, tsikaadid laulsid. Ja kui Lukas pimedas vilistas, kappas eesel (kes oli saanud nüüdseks juba ka nimeks Eesu) kohe oma asemest poiste, iseäranis Maru juurde. Olime kõik õnnelikud, seal isegi eestlase jaoks väikses Andaluusia külakeses. Ja täpselt sellest olingi ma unistanud - kuidas me kogeme maailma ja oleme õnnelikud koos oma lastega.

Hommikul saime hotellis veel keedumuna ja röstsaia süüa ning kuna õhtuks oli vaja jõuda Ibeeria poolsaare lõunatippu Tarifasse, hakkasime kohe hommikul mingis suunas minema. Möödusime kuivadest jõesängidest ning järvedest ning tundus uskumatuna, et kohas, kus haljendas roheline loodus, mõnel teisel aastaajal voolab vesi. Aga nii see siin on. Ronisime Rohelise kuristiku (La Garganta Verde) äärel kulgeval matkarajal. Jälle plätadega. Aga kuna kanjoni põhja saab vaid spetsiaalse loaga ning tegelikult jah… olime ju siiski väikelaste ja plätadega, pöördusime peale lühemat jalutuskäiku siiski tagasi. Nägime ära õhus tiirleva kotkakoloonia. Ja siis keerlesime ja pöörlesime mööda Zahara mägede (Zahara de la Sierra) tagasi lauskmaa poole. Õhtuks jõudsime jälle kellegi ilma lõppu, Tarifasse.

Järgneb…