• Tiina Kaukvere

Sule korra silmad



Nii ütlen endale praegu, kui kirjutan seda lugu. Sule silmad ja vii end tagasi haiglaaega. Personal sinu ümber ringi sebimas, hooldajad su külge keeramas, õed õhtust süsti tegemas ja näite kontrollimas. Katkine mina ise püüdmas tunnetada, mis toimub minu kõhus, kus peaks praegu kasvama ju laps. Vii tagasi end hilisõhtusse, kui palusin medõel katsuda oma kõhtu. Suures segasusseisus, teist ööd haiglas. Ei saanud liigutada käsi ega jalgu. Kõhus on mingi valu. Vist? Kas nüüd see rasedus ikkagi katkeb? Kas see toimubki praegu seal kõhus… Pea vastu. Võitleme koos!



Nüüd hinga, ava silmad. Sinu kõrval magab nohisedes üks peagi neljakuuseks saav priske ja terve poisipõnn! Kergendus, tänutunne, õnn. Nii hea harjutus selle kõige praktiseerimiseks. Elu on ikka pöörane! Nii kiire, nii muutlik. Kõik on võimalik. Midagi ei saa välistada, mistõttu on tobe kõike ka peljata. Vaja on keskenduda sellele, mis on päris. See, mis on siin.



Selliseid mõtteharjutusi olen juba mitu aastat spontaanselt teinud palju. Näiteks istusin ühel õhtul (kui see veel võimalik oli) Reval Cafes. Ja mõtlesin, et ei tahagi kuidagi maski eest ära võtta. Tekkis selline pikkade hammaste tunne. Kuidas seda kohvi siis nüüd juuagi? Panin korra silmad kinni ja viisin end tagasi aega, kus käisime kohvikus ja selles käigus ei olnud midagi erilist. Keegi ei mõelnud sellele, et äkki inimene naaberlauast on mingit moodi ohtlik. Nüüd tundus lausa ebahügieeniline selles samas kohvikus süüa.


Pane kasvõi keset toidupoodi silmad kinni ja meenuta endale, kuidas sa samas poes veel paar aastat tagasi üsna suvaliselt käisid. Mida sa vaatasid, hindasid, mida ostsid? Millest mõtlesid! Ja nüüd pahh!!! Ava silmad. Sinu ümber on maskimeri. Kas pole veider...



Või kas kujutasid veel aasta tagasi ette, et selline silt vana õppehoone seinal on kunagi täiesti... normaalne?



Kui palju võib elu ikka lühikese ajaga muutuda, kui palju veidrusi saab kiiresti normideks.


Järgmine hetk jooksin õhtuämaruses üle ristmiku, millel vilkuv roheline tuli näitas, et aega ületamiseks on jäänud vaid mõni sekund. Aga ma jõudsin. Ja siis panin silmad kinni ja tuletasin meelde suvepäeva, mil ma esimest korda peale õnnetust seda ristmikku omal jalal ületasin. Selleks kulusid kõik need 32 rohelist sekundit ära ja veidi punast pealegi. Tõttöelda olin ma viimane, kes sealt üle jõudis. Kõik teised läksid eest ära. Siis oli tükk tühja maad ja siis olin mina oma kahe karguga. Ma mõtlesin, et kas ma kunagi veel üldse siit ristmikult normaalselt üle saan.



Kõige ägedam on silmad-kinni-mängu mängida oma elukaaslasega. See käib nii, et ütlen talle, pane silmad kinni! Ja nüüd kirjeldan talle mõnda õhtut, kus me üksteist alles tundma õppisime.



Pahh, ava silmad! Ja talle vaatavad vastu kaks maailma kõige siiramat nägu. Need on tema ja minu, meie lapsed.



Ühel päeval sain aga üllatuspaki Zack Marquesilt. Seal sees oli armas beebipusa Lukasele. Nad isegi ei tooda lasteriideid, aga see oli kingitus. Avasin selle paki ja panin silmad korra kinni...



Kui autoõnnetusse sattusin, olin just kätte saanud nende pusamantli. Panin selle sinna autosse esimest korda selga! Ei jõudnud kaua kanda, kui see mantel mult Tartu Ülikooli kliinikumis seljast lõigati. Alles jäi ainult vöö. Õudusega vaatasin taastusravihaiglasse üle viiduna sinist kotti, milles mulle ulatati mõned riideriismed õnnetuse õhtust. Need anti üle alles kuu aega hiljem uues haiglas. Tossud, milles murdusid varbaluud... Aluspesu. Kõik see rändas pikemalt mõtlemata prügikasti. Aga hiljem mõtlesin, et kurat küll! See oli ilus ja kaua oodatud mantel, mida ma kanda ei saanudki. Ma ei ole moeekspert ega kaubamärkide hindaja. Mulle meeldivad mugavad ja omapärased asjad. Aga selle mantli ma tellisin endale uuesti! Ja mitte ainult endale. Ka oma emale ja kallile sõbrale. Ja mitte ainult selle mantli...


Ja nemad, kuulnud minu ja oma mantli lugu, lubasid ühel suvepäeval teha kangajääkidest pusa ka õnnesärgis sündinud beebile, keda siis ootasin. Kes sel õnnetumal ajal mulle nii palju mõttejõudu andis. Kes tundus nii kohal ja nii kuidagi... kättesaamatu unistus.


Nüüd on ta siin ja ma mäletan seda suurt igatsust ja soovi, et kõik temaga korras oleks tänulikkusega IGA PÄEV.



Suured tänud!


PS! Emake, kes terve möödunud suve minu last hoidis, sai kingiks sarnase, aga täiesti erineva ja ainulaadse pusamantli. Nad õmblesid selle minu palve peale oma kangajääkidest ja sai väga emalikult lipp-lipi-peal mantel.



Zack Marquesil on ka vist unistus... teha kangajääkidest riideid vanemateta jäänud või vähekindlustatud lastele. Loodan, et kunagi saab ta silmad kinni panna ja meenutada, kuidas see kõik vaid unistus oli...

101 views0 comments

Recent Posts

See All

© 2023 by NOMAD ON THE ROAD. Proudly created with Wix.com