Saarerahva raske elu

Veel üks suvi on saamas lõpu, ning sellele sagimisele vaikuses tagasi vaadata tundub, nagu oli kõik jälle üks lühike unenägu.

Sel suvel väntasime Lukasega Leigri kuju juurde, istusime maha ja vaatasime, kuidas politsei paneb järjest puhuma Sääretirpi saalivaid turiste. Vauuu! Esiteks politsei Kassaris! Teiseks, milline voorimine.

Juba jälle võib terve küla läbi kõmpida hingelistki nägemata. Ja suve algus oli nii pikk ja veniv, et korra tekkis tunne, et need hinged vist jäävad seekord tulemata. Aga nad tulid, tulid. Käina Coop osteti jälle mitmeid kordi tühjaks, Tuuletorni klienditeenindajate pilk oli hoopis tühjem, autopiloodil.

Juunis hakkas halvale suveilmale vaatamata saalimine peale. Bussid peatusid Leigri kuju juures… ja ma mõtlesin natuke, et miks ometi… See inimkätega voolitud jurakas ei saa kuidagi selle vastu, mida loodus on siin valmis voolinud.

Oliver küsib üldse, aga miks nad siia tulevad? Mis nad siin vaatavad? Liivarandagi pole… väike kivine rannasopp Tirbis on aga päid täis. Lussuliiva on päris kehva mudamülgas, olgem ausad. Nad on ka seal. Ja Piibunina luidetest pole mitte midagi alles. Seal käiakse vist vaid lapse- ja noorpõlveradadel. Otsimas neid luiteid, mis jäädavalt kadunud. Isegi tee, mis sinna pöörab, ei paista varsti tihniku seest välja. Oksad kraabivad puhkajate kalleid autosid.

Mina ei oska Oliverile vastata. Minu jaoks on Kassari olnud vastuoluline koht. Siin olen ma terve elu lihtsalt käinud seda otseselt enda jaoks valimata. Siin on koht, kus on olnud lõpmata igavad pikad päevad ja suur emaigatsus. Eriti kui sadas. Ja siin on olnud needsamad pikad päevad imelises mererannas. Siin on olnud vabaduse tunne ja praekartulid koorelagaga (objektiivselt kole Kassarimaalt pärit sõna kirjeldamaks tomati-kurgi-hapukoorekastet). Miks siia keegi teine veel tahab tulla, pole ma kunagi osanud mõelda, sest ma ei saanud ka ise valida, kas tulla või mitte tulla.

Ma näen, et sellel kohal on võlu, aga minu jaoks on see põimunud perekonnaloo ja lapsepõlveradadega, mis viivad endiselt liivaranna asemel Piibuninale vetikate ja lehmakookide vahele.

Tõsi, Laisna tammtee ilu võtab endiselt ka mind ja Oliveri iga päev korraks hingetuks. Ja rannaniidud… Ja Sääretirp.

Lugesime oma Kassari raamatuklubiga Dörte Hanseni “Mere äärde”, mis kirjeldas elu turistide all ägaval Friisimaa saarel. Kuidas kogu saar oli hakanud turistidega ühte sammu käima ja ei saa öelda, et nad seda ilmtingimata nautisid. “Rannas, pagari juures ja supermarketis tuleb ära käia enne, kui saabub esimene praamitäis bussituriste ja jalgrattureid. Ja oodata, kuni õhtune praam on läinud, kui tahad üksinda saare surnuaial seista. (…) Pendelpraam on metronoom, ja mitte ainult tema, vaid kõigi saareelanike jaoks.” Aga ikkagi lipitseb pereema pigem turistide ees, samal ajal kui oma lastele on käratatud olla kindlal ebaharilikul ja tüütul viisil paigal, näiteks oreliviledena eeskujulikus rivis.

Väike Tartu randevuu - iga-ilma-jalutamised, kohv ja Dörte. Ja linnaelule kriipsu tõmbamine.

Veidi leebemana tundsin selle episoodi oma elust ära küll. Ja selle hetke sees olen mõelnud, kuidas jäävad lapsed mäletama seda suveaega siin Kassaris. Kas samuti kerge trotsiga ajast, kus vanemate juurde saalisid aina külalised ja nemad pidid seetõttu rohkem tegelema selle tüütuma osaga elust - koristama, panema riided selga, end rohkem kontrollima, olema iseseisvamad. Kui oled ikka 4- ja 6-aastane vunki täis kutt, siis viimane, mis sa tahad, on mõelda, kuhu sa oma riided viskasid, mida sul ilmselgelt suvel üldse vaja polekski. Aga miskipärast muutub kõik see külaliste tulekuga kuidagi olulisemaks - et vähemalt trussikudki saaks jalga, mänguasjad jalust ära jne.

Ent lastel on lemmikkülalised ka. Lasteaiasõbrad või Silver ja tema lapsed. Kamp, kes mõistab ja aktsepteerib lapseks olemist ja isegi võimendab seda - trussikud lendavad jälle jalast, pea ees basseini, metsikult veega pritsima, karti sõitma, ronima. Selline peabki ühe poisi suvi olema, kui sa oled 6-aastane. Aga siis on vahel külas jälle täiskasvanud, kes küsivad 4aastaselt, kas ilma püksteta sobib torti süüa. Nii, et laps, teadvustades, et tal kuumal suvepäeval pole tõesti pükse jalas, uut tunnet nimega piinlikkus tunneb ja selle tunde najal vabatahtlikult riideid otsima tormab.

Igatahes on Kassari suved täis inimesi. Külalisi ja taaskohtumisi, turiste ja uusi kohtumisi. Seal, kus inimesi, on igasugu väljakutseid ja sekeldusi.

Suve lõpuks on oksendamiseni söödud torti. Ja kuigi mulle neid senini teha meeldib, ei taha keegi peres vist enam ühtegi toorjuustukooki näha ka.

Mul ei ole midagi erilist enamike turistide vastu. Olen ka ise suure naudinguga turist ja turistina tunnen end jätkuvalt ka Hiiumaal elades. Aga mõtlen iga kord, kui palju jääb ikka ühel turistil tegelikult nägemata. Kui vähe ta siinse koha erilisusest aimu saab… vaatab Leigri kuju ja see ei ütle talle mitte midagi selle kohta, kuidas on siin Kassarimaal elatud. Kuidas katk on siit inimsoo pühkinud ja see on jälle jalule saanud. Kuidas siin kambaga uuesti jumal avastati. Kuidas kalal käidi. Kuidas kohalikud esimese turisti üldse avastasid - lapsed hakkasid ühtäkki Aino Kaldale metsmaasikaid müüma. Kummaline soov küll, kuid nõudlus oli tekkinud. Ja nüüd ei saanud enam keegi jätta võimalusest haaramata. Minu vaarisagi rentis oma sauna suvitajatele. Veel see suvi astus meile üks sümpaatne härrasmees sisse, et vana saunamaja näha - tema tuttav oli siin elupäevad suvitamas käinud. Et meie parajasti vanasse sauna uut kööki üles kopsisime, küsis ta, kas meie olemegi nüüd sauna rentniku staatuse endale võtnud.

Vaevalt vaarisa Johannes seda suvitamist lõpuni mõistis. Ta ise teenis hoopis ära veidi hukka mõistva hinnangu kellestki, kes aina tööle sundis. “Ei pane reha ära!” meenutatakse teda lausega. Aga mõtle ise, kui sa pead talu keset suvituskuurorti, kus külalised aina saalivad ega saa aru, mis sul viga on, et keset argipäeva juttu teha ei saa. Veel hullem, teisi ka takistad. “Ei pane reha ära!” Sel suvel tundsin, kuidas minust sai Johannes - see, kes muudkui teiste suvelõbu pidurdada tahab, ära ütleb või kohvilaua asemel tööle palub.

Küsimusele, kas tulijal on kõht tühi, sai ka ise vastatud. Soovitusega Käina Rannu pubi külastada. Hiiu Pagari kallid kevadlilleküpsised muutusid ähvarduseks, et ees ootab mitu tundi kohvitamist ajal, kus kõige mõnusam ja kasulikum oleks planku värvida. Nii pidasin enda sees pidevalt võitlust öelda “ei” ja öelda ära. Sest tegelikult olin kõiki neid inimesi oma ellu ju igatsenud. Ainult, et mitte korraga!

Kusjuures talv on Hiiumaal vähemalt sama eriline. Eriti kui neid päris lugusid ja õigeid radasid tead… Eestimaa turist näib aga ellu ärkavat ainult suveks. Seepärast teen edaspidi oma lähedastele ettepaneku tulla saarele hoopis varakevadel, talvel, sügisel… Kui on aega, on vaikelu ja pole vaja muretseda, et ilm plaane rikkuma kipub. Ta on nagunii suure tõenäosusega hall või pruun.

Sel suvel ma õnne valemit ei leiutanud. Keskteed, mis lubaks tunda suuremat rõõmu suurest külaliste huvist minu kodukoha suhtes. Kõike oli jälle liiga palju. Aga muidugi oli selle tulemuseks ka kohtumised ja kallistused, mida argitoimetuste kõrval ongi liiga vähe ja alahinnatud. Aga sel suvel olin ma elukoolis õppimas, kuidas öelda ilma süütundeta “ei”. Hinne mitterahuldav, proovime veel.

See suvi läks nagu nipsust. Ja võib isegi öelda, et läks veidi minust möödagi.

Argiromantikat hilissuvest