Üks käsi...
Kõik õmblused on välja võetud ja plaastreid pole enam ka. Nende asemel on armid. Oi, kui ilusad, tavatsevad õed neid nähes hüüatada. Tõesti. Keha on haavad kiiresti kokku kasvatanud. Need ei ole hirmsad armid ja minul on hetkel neist ka täiesti suva. Ent füsioterapeut ergutab mind arme masseerima ja vaseliinõliga kreemitama. Ma ei taha.
...ja teine.
Ma ei taha neid puudutada, need tekitavad minus kõhedust. Mingi raud naha all, veidi valus. Tagatipuks on rangluult näha, kuidas sinna paigaldatud varda ots turritab läbi naha. Ma ei taha sellele mõeldagi, rääkimata katsumisest.
Pead oma armidega sõbraks saama, ütleb füsioterapeut, kes vahel masseerib neid ise. See pehmendab armkude ja see jääb tulevikus ilusam. Tulevikus on võib-olla need armid minule mureks, aga praegu on need viimane mure. Nii nagu minu viltused varbad, mida me ei ole jõudnud isegi röntgeni all pildistada. Liiga palju on muuga tegemist, et mõelda, kas veel mõni varbaluu ka katki võib olla. Ja kui on, ega me praegu sellega midagi suurt ei tee, ütleb arst. Mind need viltused varbad sugugi ei häiri. Jumal nendega.
See on koht, kuhu kogu töö läheb.
Aga ma kujutan ette küll, kuidas ma mõne aasta pärast istun ja vahin neid viltused varbaid ja nean, et miks me siis midagi ikkagi ei teinud. Võib-olla saavad tulevikus need varbad ja armid mulle probleemiks. Siis, kui muud mured on väiksemad kui praegu. Sellisel juhul on need ju head õpetajad mulle näitamaks, et kõik on väga suhteline. Kui muu on hästi, võib teisejärguline asi hakata muret valmistama. Kas see on päriselt ka muretsemist väärt? Olgem ausad, enamasti ei ole. Sümboliseerigu seda tõdemust mu viltused varbad!