See kõik algas ühel külmal ja pimedal talveõhtul Hiiumaa kadakate vahel, kui ma olin mõtetega kuskil mujal. Kuskil, kus oleks soe, valge… Siis ostsin ma endale ja Oliverile lennupiletid Dubrovnikusse.
Nüüd oli see hetk käes, kui tuli sellele lennukile minna. Nagu nipsust. Uduses varavalges sõitsime mööda Eestimaad lennukile. Teele jäävad veekogud aurasid maaliliselt. Eesti suvi on imeline!
Juba see rännak minu lapsepõlvekodust Tallinnasse oli meie jaoks eriline. Nii harva saame me kahekesi midagi teha. Nüüd ootas ees terve nädal! Ulme! Veidi valutava südamega, muidugi, ma läksin. Lapsed jäid nädalaks eemale minu vanemate juurde, kus neile samas väga meeldib.
Ja mõne tunni pärast maandusime juba türkiisvetega Dalmaatsiasse. Selleks kõigeks kulus vähem kui võtab rännak Tartust Hiiumaale. Me olime nagu teises maailmas. Hiiumaa meri on hoopis teistsugune...
Tegelikult olen ma Horvaatia ranniku juba varem läbi ratsutanud, aga mitte ealeski Oliveriga! Teda ma olin ainult igatseda osanud. Nüüd olime kahekesi puhkamas! Me olime nii ära teeninud need hetked kahekesi…
Mõni nädal tagasi oli mul olnud tohutu reisituhin sees. Broneerisin, muudkui guugeldasin ja uurisin. Plaanisin, rääkisin, kirjutasin. Ja siis läks see kõik üle nii, et esimesed ööbimised Dubrovnikus buukisin alles eelmisel õhtul Eestis. Aga muidu kulus see peal käinud tuhin igati ära. Olin meile leidnud laheda giidi Gorani ("GO plus RUN, easy to remember") ning üldine plaan igaks päevaks oli paigas. Nüüd vaid mõned pisiasjad, nagu täpne majutus jms. Me kumbki (mina kindlasti) ilmselt ei ole suured hotellipuhkajad.
Et ma Dubrovniku vanalinnas juba kunagi ööbinud olin, siis teadsin, et palavusest ja turismihordidest tuleb peale vanalinna üle vaatamist eemale saada. Ööbisime rannaäärses Lapadis, mis oli palju parem valik. Odavam, vaiksem, mõnusam. Siin oli õhku hingata.
Ent ausalt öeldes on Dalmaatsia ja eriti Dubrovniku hinnad ikka retsid. Või siis olen ma liiga vaene, aga selline jalutava rahakoti tunne saatis mind natukene küll. See vist käib turistiks olemise juurde, et sind vaadatakse igal sammul kui teenimisvõimalust. Ja Dubrovnik on tohutu turismimagnet. Kuskilt lugesin, et seal on Euroopas kõige rohkem turiste ühe elaniku kohta.
Õnneks kohtusime me üsna kiiresti peale maandumist Goraniga, kes põhilised turistilõksud ette näitas. Näiteks Pile värava juures asuv jäätiseputka, kus tuleb pudelivee eest maksta 4 eurot, ehkki vanalinnas saab vett ju tasuta pudelisse villida. Aga vaeseid (või siis pigem ikka rikkaid) kruiisituriste talutatakse kuumal päeval kohe esimesena samasse röövelputkasse jäätist ja juua ostma.
Üleüldse andis Goran häid nippe. Ta soovitas näiteks Dubrovniku müüridel 35 euro eest palavuses tunglemise asemel sõita taksoga Srd mäe otsa ja teha veinipiknik päikseloojangu saatel. Traditsioonilise bureki eest ei tasuks maksta rohkem kui kaks eurot, see peaks olema odav toit. Minu üllatuseks soovitas ta minna Lokrumi saarele, ehkki kartsin ka sealt eest leida turistilõksu ja otsisin sellepärast pigem praamiaegu Dubrovnikust kaugematesse kohtadesse nagu Korcula või Mljet. Täpsemalt otsisin looduskaunist kohta, kus ei tuleks igal sammul vastu mõni turist. Üllataval kombel Lokrum just selline oligi!
Dubrovniku vanalinna kohta rääkis ta, et ükski normaalne inimene sinna vabatahtlikult ei koli. Moodsaid konditsioneere pole, kõik on mega kallis, autoga ligi ei pääse ja toidupoed on kaugel. Turistid saalivad vahetpidamata. Kui külmkappi vahetada on vaja, tuleb hankida luba see linnamüüride vahelt sisse sõidutada ning siis mingil moel veel treppidest üles tassida.
Vanalinnas elavad näiteks eakad, kes ei taha kauaagsest kodust lahkuda ja kelle kodud peale surma ilmselt Airbnb-sse üles lähevad. Üleüldse on Dubrovnikul sarnane probleem nagu San Franciscol idukontoritega - iga toanurk läheb turismiperioodiks renti krõbeda hinnaga, mis tähendab, et kohalikel on keeruline kodu leida. Nad peavad muudkui kolima. Ja hooajaväliselt jällegi on neil toanurkadel keeruline rakendust leida, ent eks jõukad turistid maksavad ka selle tegelikult kinni.
Selle olme valguses, millest turist vist sageli midagi teadagi ei taha, on mulle kogu see turismindus ja inimene oma täitmatute vajadustega alati veidi vastik ka. Ta sõidab kohale, sööb, joob, roojab igas mõttes, teeb tohutus koguses pilte ja tõmbab lesta. Ega talle enamasti ka ajalugu liiga palju ei paku. See pigem rikub seda roosat puhkusemulli, mille eest ta pealekauba palju raha maksab. Sõjad, haigused ja maavärinad ei käi puhkusereisi juurde. Hordid sõidavad funikulööriga Srdi mäe otsa selfisid tegema, mitte külastama Dubrovniku pommitamisele pühendatud muuseumit sama mäe otsas olevas kindluses. See Unesco pärand lasti ju puruks kõigest mõnikümmend aastat tagasi.
Naljaks oli ka see, et kui ma 2016. aastal Dubrovnikus käisin, ei teadnud keegi midagi Game of Thrones'i seeriatest, aga nüüd oli see ühtäkki üks Dubrovniku löögirusikatest - Game of Thrones’i vidinad, tuurid, isegi kokteilid! Sest mõned kaadrid olid selles kaunis vanalinnas filmitud…
See vanalinn on tõesti kaunis. Pole ka ime, pikki sajandeid oli Dubrovnik (Ragusa) iseseisev kaubandusest elatuv riik. Muidugi on teda räsinud erinevad vallutajad, kuid kõige enam isegi 17. sajandil aset leidnud maavärin. Võõrad on seda mereteede tõttu läbi ajaloo ihaldanud, kuid kavaluse, õnne ja ime läbi on ta ikkagi inimkäe eest olnud pikalt üsna kaitstud. Kuni saabusid 90ndad.
Nagu Goran ütles, Dubrovnik on kogu inimkonna ilu ja ajalugu. Ta kuulub meile kõigile. Kes pommitaks sellist varandust? Nii arvasid ka horvaadid 90ndatel, kui Jugoslaavia lagunema oli hakanud. Nad põgenesid just Dubrovniku müüride vahele pakku - seda ikka ei pommitata? Keegi ei osanud arvata, et laguneva Jugoslaavia toetajad, serblased ja montenegrolased just selle Unesco pärli sihikule võtavad ning puruks pommitavad.
Ma ei ütle, et üks turist peaks tohutut emotsiooni üles näitama. Muidugi tahab ta imetleda merd ja linnamüüre, süüa head toitu. Aga mingi kollektiivne mälu erinevate kohtade osas, kus me käime, võiks meil olla. See võimaldaks inimesel areneda, oma vigadest õppida ja mitte kibestuda, vaid ka valu jagada. Oma lugu rääkida. Ja selle tulemusena ei juhtuks ehk nii kohutavaid asju edaspidi? Kui me kõik koos tajuks, kui mõttetu on sõda. Ja kuidas vaadatakse hiljem neile, kes on kunagi sõda vedanud. Aga kui maailm on vaid oma enda ego, siis juhtuvadki egomaailmale omased asjad - pidev sõda, tülitsemine ja enda tõestamine. Mõltesin sellele siis, kui üks naine virutas vanalinna sadama kai ääres jalaga tühja plastpudeli vette, et see tema fotole ei jääks.
Peale Gorani linnatuuri võtsime Uberi ja sõitsime oma Lapadi pelgupaika, varasest hommikust väsinud. See oli ühetoaline ja väikse rõduga, aga kohe rannas. Arvasin, et ongi tänaseks kõik, kui voodile pikutama viskusin, ent õhtul tegime poolele poolsaarele ja Babin Kuki piirkonnale veel ringi peale, külastades KÕIKi randasid, mis teele jäid. Ja lõpuks eksisime veel kuskile padrikusse ära ka. Koju jõudes olime mõlemad mega väsinud. Nii puhas on Dubrovnik, see turistidest tihe kant - selle üle imestasime.
Hommikul sõitsime vanalinnast laevakesega Lokrumile, mis on Dubrovnikule lähim saar. Benediktlased rajasid sinna juba 11. sajandil botaanikaaia ja pühakoja. Lokrum tuleb ladinakeelsest sõnast acrumen, mis peaks tähendama hapukat vilja. Läbi ajaloo on seal kasvatatud erinevaid taimeliike. Ka täna õitseb seal kaunis botaanikaaed. Minu üllatuseks oli seal metsaradu nii palju, et kui sa just ei otsinud mõna turistide seas kuuma kohta (nagu sealne n-ö surnumeri), siis said täitsa üksi jalutada ja olla. Nii erinev ülitihedast vanalinnast. Aga juuni algusel oli ka turmishooaeg alles tuure kogumas. Temperatuurid olid meeldivalt 23-25 kraadi ja mitte 35 kraadi tuuri.
Saabumine Lokrumile...
Teadsime, et Dubrovniku ümber meeldib inimestele väga kajakiga sõita, aga Oliver, vana SUPi-mees tahtis ikkagi oma alale kindlaks jääda. Ma olin mitmesse kohta kirjutanud, et seda võimalust uurida, lisaks tegi kõnesid ka Goran, aga ei midagi. Ükski turist ei viitsiks sellises kerges lainetuses supata ja keegi ei rentinud seepärast lauda. Kajakiga on kindlam, lihtsam, ohutum. Aga ühelt Lokrumi rannalt me SUPid vedelemast leidsime. 15 eurot ja onu ütles skeptiliselt, et minge proovige, kuidas meeldib. Laud oli kitsas ja laine viskas Oliveri sealt mitu korda maha, aga lõpuks lauatas ta ligi paar tundi ning istudes sain sõitu proovida ka mina. Ma siiski liigselt seda ei nautinud, sest kontroll läks suuna jms osas üsna kiiresti käest. Kõige suurem oli hirm tundmatu ees, mistõttu ma ei nautinud seekord sõitmist ja loobusin kiiresti. Kui lauda oleks saanud paelaga jala külge kinnitada, oleks võib-olla olnud teine tunne. Ent uudishimu sai rahuldatud ja Oliveril oli tore… Mina muudkui päevitasin ja ujusin.
Lahkudes astus Oliver küll merisiilile peale ning selle okkad pole kõik tänaseni veel välja tulnud...
Kolmanda päeva varahommikul lahkusime Horvaatiast bussiga Montenegrosse. Mina olin enda arust tulnud geniaalsele mõttele buukida läbi interneti üks heade hinnangutega turismireis Dubrovnikust Kotorisse ja tagasi sõitmise asemel Montenegrosse jäädagi... Siis ei peaks rendiautoga piiril mehkeldama ja saaks pealekauba mingit giidijuttu ka kuulata. Tagantjärgi teeksin ma muidugi palju teisiti. Võib-olla meil lihtsalt ei vedanud giidiga, aga kogu see päevane reis oli selline kiirustamine läbi punktide A-B-C-D… Põnev oli see, kuidas 40ndates giid rääkis oma elust Jugoslaavia sõja ajal. See puudutas. Andis vastuseid küsimusele, miks kõik on sel maal nii, nagu on.
Ja tõepoolest oli ikkagi väga mugav sujuvalt üle piiri kulgeda, ehkki esialgu saime giidilt veidi pahandada, et me plaanime päevatuuri asemel hoopis Montenegrosse jääda. See pole ju EU ja turismifirmal on oma n-ö roheline tee (green pass), et turiste kiiremini kahe riigi vahelt tassida. Ent kõik lahenes ühe montenegrolasest (või montenegriin? või pigem hoopis crnogorski ehk tšernogoorialane?) bussijuhi telefonikõnega ja meie kohvrid tõsteti peale. Sealt edasi oligi transpordi osas 0 muret. Buss vuras kiiresti läbi passikontrolli ning sõidutas turvaliselt Perasti kalurikülakesse nii, et meie saime imetleda Kotori lahe maalilisi vaateid.
Kunagi sõitsin ma Horvaatias bussiga 600 kilomeetrit. Sellepärast teadsin, et see on mõnna sõit. Kaugbussid on peaaegu tühjad, juhid oskavad mägedel sõita ning sina saad lihtsalt nautida ja mõtiskleda. Muidugi on kõrgelt bussist alla vaadata veidi kõhedam kui pisikesest rendiautost. Viimases ei tundugi need serpentiinid nii hullud. Oliver, vana seiklejahing, oli minu mõtetega nõus - proovime kõike, nii autosid kui busse!
Kui me Dubrovniku lennujaamast bussiga linna sõitsime, kobisime kohe esiistmele, et vaateid (ja peale tulevaid inimesi) uudistada, aga Montenegro tuuribussil pidime leppima tagumise otsaga. See polnud ka paha.
Peale piiri tegime kohe kollektiivse peatuse supermarketis, et inimesed saaksid pissil käia. Selle 15 minuti jooksul läks kaubanduskeskuses kaks korda elekter ära. Ent me saime ostetud nii akupangale laadimisotsiku kui ka merisiilikule pintsetid! Seda kraami juba Dubrovnikust nii naljalt ei leia!
Ajast tagasi hõngu oli muidugi palju rohkem kui jõukas Lõuna-Horvaatias, kus elab koorekiht. Montenegros tuleb meelde, kui mugav ikkagi on elu EU-s, kus saab vabalt liikuda ning ei pea internetikasutuse eest 30 eurot nädalas maksma ainult sellepärast, et oled teises riigis. Tänapäeva põhiõigused, noh! Oliver püüdis korduvalt arutada selle üle, kuidas ikkagi saab Montenegros olla mitteametlikult ainsaks käibevaluutaks euro. Kuidas nad toimivad siis, kui Euroopa keskpank otsustab “raha juurde trükkida” või mõnda muud võtet kasutada majanduse stabiliseerimiseks. Montenegro on nagu osa sellest süsteemist, aga samas ei ole ka, kuna keskpanga otsused ju puudutavad teda üksnes kaudselt, läbi teiste riikide.
Samas saan ma aru ka, et alles 2006. aastal Serbiast iseseisvunud riigil polnud liiga suurt motivatsiooni oma rahaühikut looma hakata, kui siht on nagunii euro ning naaberriik Kosovo praktiseerib juba aastaid süsteemivälist euro kasutamist. Samuti on Eestist ligi poole väiksema rahvaarvuga riigil väga suur turismisektor. Kui koroonaaeg välja arvata, on turistide huvi Montenegro suhtes aasta aastalt aina kasvanud. Enne koroonat küündis välisturistide arv kaugelt üle kahe miljoni aastas. Nii on seal mitmeid paiku, mis on pigem mõeldud turistidele kui kohalikele elanikele. Viimaste jaoks on hinnad näiteks Kotori restoranides nii kallid, et kui Oliver meie Montenegro giidilt küsis, et kus siis sina söömas käid, vastas viimane, et kodus.
Kui horvaadid meid Perasti rannakülakesse tõid, tahtsin sinna jäädagi! Ilm oli pilvine, aga soe. Kotori laht peegelsile ja kohe leidsime üles ka ranna SUPi laenutusega! See oleks see koht, kus ma oleks saanud ja tahtnud laual hõljuda. Kõikjal tüüne türkiismeri.
Siin aga hakkaski mängima meie turismireisikava, mis lubas Perastis vaid pool tundi kohvitada. Siis läksime laevaga Our Lady of the Rocks tehissaarele, mis kogu lugupidamise juures oleks võinud ka ära jääda. Tohutu kamp turiste 15 minutiks selfitamas kiriku taustal, mille ajalooga keegi end kurssi viia ei jõua. Nii tugev andmine on taga. Ja looduse loodu on ju palju maalilisem selles riigis nagunii, aga eks kohalike jaoks on need mäed ikka veidi tapeet. Sellepärast meeldib neile uhkusega näidata - Our Lady of the Rocks! Hiljem sõitsime mööda serpentiine juba rendiautoga ja siis me ikka hüüatasime, näe, Our Lady of the Rocks paistab!!! Milline tipphetk sel reisil!!!
Tehissaarelt sõitsime paadikesega mööda Kotori lahte Kotori linna. See sõit oleks olnud maaliline, aga vihma sadas ja paadile tõmmati kile ümber. Niiet õõtsusime siis niisama selle kauniduse keskel hästi välja nägemata.
Tagantjärgi oleksin tulnud Dubrovnikust Perastisse tavalise liinibussiga - 25 kulli nägu 70 asemel. Our Lady of the Rocks oleks jäänud kaldalt imetleda ning selle asemel oleksin lahes hoopis supanud ning hiljem mõne paadiga edasi Kotori sõitnud. Aga see selleks. Ega meie variant just kehva polnud!
Pealegi ootas meid Kotoris veel ees põnev giidituur kohaliku montenegrolasega. Kes on käinud, teab, et nii iidse linna peaväravat ehib viisnurk aastaarvuga 1944. Meie jaoks on need valulised okupatsioonisümbolid, siis neile tähendab see vabastamist! Kui esialgu oli ebameeldiv seda giidi suust kuulata, siis Montenegro ajalukku sisse vaadates on “vabastamine” mõnevõrra mõistetav.
Nii nagu on veidi mõistetav ka Crna Gora (või sovietipäraselt Tšernogooria) tänane ametlik nimi Montenegro, mis on tulnud15. sajandist, kui meresõitjad sellele kandile nii viitasid rohelisuse pärast, mis mäed tumedaks värvis. Montenegro Durmitori piirkonnas leidub senini tänaseks haruldaseks muutunud musta mändi, mis kunagi kasvas Montenegros laialdaselt.
Inimkonna võitlusi täis ajalugu on ka seda kanti räsinud. Veneetsia, Osmanite või kohalike suguvõsade ja klannide võim on jätnud märke. Montenegrolased on valdavalt õigeusklikud, horvaadid aga katoliiklased, ehkki keel on neil jällegi väga sarnane. Ajalugu on neid nõnda vorminud. Montenegros elab ka moslemeid.
Peale Esimest maailmasõda sai toonasest kuningriigist osa Jugoslaaviast. Selle vallutas hiljem Natsi-Saksamaa eesotsas Itaaliaga, ehkki erinevad kohalikud jõud proovisid võimu haarata. Järgnes partisanisõda, mis lahenes Itaalia kapituleerumisega 1943. aastal. Saksamaa püüdis piirkonda oma kontrolli all hoida, kuid partisanid vabastasid selle 1944. aastal. Nii loetaksegi seda aastat vabastamise aastaks, ehkki reaalsuses sai Montenegrost jälle osa sotsialistlikust Jugoslaaviast, mille lagunemine tõi hiljem kaasa palju verd ja purustusi Euroopas. Ajal, mil minagi juba olin sündinud.
Tegelikult on see kõik suur lihtsustus keerulisest ja nüansirohkest ajaloost, aga annab vähemalt aimu, mida tähendab viisnurk ja aasta 1944 ühe riigi jaoks ning mida teise jaoks.
Kuivõrd Montenegro väed osalesid ka Dubrovniku puruks pommitamises 90ndatel, siis on nii veider näha, kuidas nüüd kaks riike üheskoos turistidega majandavad. Rääkimata sellest, et Montenegro on täna osa NATO-st ja soovib kuuluda ka Euroopa Liitu. Veel veidram on, et Euroopa Liidu kandidaatriik on tänaseks ka naabrite vastu agressiivne olnud Serbia. Ja veel veel veidram, et Serbia ei välista täielikult NATOga liitumist, ehkki tema sõjalised rünnakud on veel hiljuti Euroopas kaasa toonud NATO sekkumise. Nüüdsel ajal tehakse NATOga partnerlusprogramme, ehkki Vene sissetung Ukrainasse on suhteid taas jahedamaks muutnud.
Balkani sõdade üks käitaja Slobodan Milosevic suri 2006. aastal üksildast surma Haagi vangikongis. Teda süüdistati sõja- ja inimsusevastastes kuritegudes. Tal oli keskne roll 90ndatel Bosnias, Horvaatias ja Kosovos peetud sõdades. Samuti süüdistati teda Bosnia sõjaga seotud genotsiidis.
Skrisofreeniline on see egoismist aetud maailm.
Järgneb…
PS! Südamest loodan, et mul ei oleks siin keeruka ajaloo tõttu suuri apsakaid.