Vahepeal on jälle nii palju aega läinud mööda kogemustest, mis tunduvad täna täiesti ebareaalsed. Ja kannatustest, mis tunduvad ebareaalsed. Sel nädalal saab kuu täis ja ma laman haiglavoodis juba täiesti teises konditsioonis. Natuke teistsuguse inimesena.
Mõtlesin tagasi vaadata esimestele haiglanädalatele, kus oli palju hirmu ja valu. Kus see alguse tänutunne asendus vahel vihaga ja süüdlase otsimisega. Enamasti oli aga lihtsalt selle põhjuseks väsimus valust. Nüüd on taas hoopis teised mured. Kannatamatus ja väsimus voodist - siis ei olnud seda kõike üldse päevakorral.
Kui ma haiglasse jõudsin, siis pandi mu jalad kogu ulatuses kipsi ning kipsis olid ka küünarvarred. Ainult näppe liigutasin. Kõike tegid õed ja hooldajad. Panid telefoni kõrva vastu, andsid juua, kohendasid patja...
Ma polnud kunagi haiglas olnud (kui v.a Maru siia ilma tulek, mis oli ju positiivne kogemus, ehkki ka raske). Polnud ühelgi operatsioonil käinud. Võib öelda, et olin väga hirmul. Hirmunult lamasin järgmise päeva hommikul intensiivis. Ja liikumatult. Ootasin, mis must edasi saab. Operatsioon kätele ootas ees. Arsti nägin ehk viieks minutiks ja ta teatas, et opereerib käed ära, siis ma pidavat neid vaikselt liigutama hakkama ja saan lõpuks midagi iseseisvusest tagasi. See tundus täiesti ulmeline lause? Mis asja? Kuidas sa murdunud käsi peale operatsiooni liigutama hakkad?
Opiplokk on üks salapärane koht. Sinna minekuks pestakse nädalapäevad voodis võidunud haiged üldjuhul ära. Seal on hoopis teistsugune elu. Traumaosakonnas on selline veidi unine tiksumine, kuigi ka kõik aina jooksevad. Traumad on rasked, inimesed kannatavad valu ja kedagi viiakse operatsioonile 24/7.
Opiplokis on teine energia. Operatsiooni enamasti oodatakse, kuigi kardetakse ka väga. Vabanemise energia ja uus lootus. Seal on valge, isegi muusika mängib neil, tänapäeva raadiohitid. Mulle on meelde jäänud esimene narkoosiarst, vist oli Priit tema nimi. Noorem turske mees. Hoogne. Ta ütles mulle, et suvi on küll rikutud, aga saame kõik korda. Ütles, et vaja on opereerida jalgu, muidu võin lonkama jääda. Ütles, et ma olen nii kerge naine! Tõesti, hoogne nagu raadiost tulev tümps. Hakkasin nutma. Narkoos? Ma pole elus teadvusetult olnud nõnda. Järgmisel hetkel palus keegi naisterahvas mul endale silma vaadata. Vaatasin teda oma voodist tagurpidi alt üles. Hinga, see on hapnik. Ja nii ma kustusingi ja kaotasin kogu kontrolli. Selles samas haiglavoodis, nad ei hakanud mu nelja kipsi isegi opilauale tõstma ärkvel olles. Tundsin end nii haavatavana. Andsin kogu kontrolli teistele inimestele.
Ärkasin mitu tundi hiljem. Mind äratas keegi Tiina. Ütlesin, et mina olen ka Tiina. Mul veidi iiveldas, aga muus osas ei olnud lugu. Sain ühte opioidi, mistõttu suurt valu ei tekkinud. See opioid tegi kohutavalt uimaseks. Ent ometi passisin sageli üleval nagu kull. Mind söödeti vist ka veel järgmisel päeval lusikaga, ent üsna kiiresti tuli mu juurde füsioterapeut, et käed liikuma saada. Siis läheb paistetus alla, vedelikud hakkavad ringlema ja kõik muutub kergemaks - nii nad väitsid.
Metalliga (?) parandatud luumurd. Kas te teate, kui hea on elada ilma kipsita?
Järgmisel nädalal olid käte harjutused minu suurim teraapia. Käed olid kanged, paistes, aga nende liigutamine isegi veidi mõnus. Nagu teeks lihasvaluga venitust. Käed taastusid ülimalt kiiresti. Lausa šokeerivalt. Mõne päevaga sain hakata tegema kõike, kus polnud vaja jõudu kasutada. Sööma, kirjutama... see tõesti andis mulle nii palju lootust ja elujõudu. Viimati oli mul luumurd põhikoolis, kui kukkusin libedal jääl rattaga ja sain mõra kodarluusse. See oli ka üks ja ainus kord. Käsi oli pikalt kipsis ja teadsin, et nii ravitakse konte. Ootad, kuni need kokku kasvavad...
Tänapäeval mitte. Olulisemad murrud opereeritakse. Fikseeritakse varraste ja plaatidega ning peagi võid sa oma jäset liigutada. Ainult jõudu ei saa kasutada enne, kui luu pole ikkagi kokku kasvanud, muidu võid kirurgi käsitöö ära soperdada ja plaadid/kruvid lahti suruda. Kui kunagi oodati traumaosakonnas teatud juhtudel kuid luu paranemist, siis nüüd on seal ööpäev läbi operatsioonid. Luu lapitakse kokku nii, et parema käe puhul ma ei saa jõu rakendamiseta arugi, et midagi peenmotoorikas teisit oleks. Vasakut kätt segab veidi rohkem rangluumurd.
Kui käte tulemusi nägin, tõusid ootused jalgadele. Mäletan, et unistasin, et istun oma sünnipäeval, 2. juunil ratastoolis. Jalad olid umbes nädal aega kogu ulatuses kipsis ja see pole eriti tore kogemus. Kasvõi selle sundasendi pärast. Uinumine oli ja on siiani väga problemaatiline, ehkki olen kogu elu olnud suurepärane magaja. Kips (õigemini sundasend) tekitas öösel lihases värinaid. Lisaks olin ma voodisse täielikult aheldatud. Kõik toimingud pidi tehtud saama voodis. Sellepärast ootasin operatsiooni, aga kartsin ka. See toimus nädal aega hiljem.
Nüüd pesti mindki enne opiplokki puhtaks. Suurel laual. Ja opiplokis libistati palativoodist libilaua ja riide abil opilauale. Taaskord lõbus tümps, aga opilaual operatsiooni oodata ja laest lampe vahtida polnud üldse nii tore. Olin kabuhirmul. Ja Priitu polnud, oli keegi teine mees. Ta katsus mind, olin kuum. Palavik? Ma olin lihtsalt nii närvis ja higine. Süda peksis kiiresti. Aga siis tuli juba kõik tuttav. Hapnik, fentanüül... järgmine hetk ärkasin juba tunde hiljem.
Seekord tõsistes valudes. Valuvaigisti, mis mulle anti, jäi nõrgaks. Anestesioloog muudkui andis juurde, aga valu ei vähenenud. Ei vähenenudki. Õde arvas seekord juba ise, et peab mulle öösel kaissu tulema, sest "valu on juba praegu nii suur, ehkki rohtude mõju alles hakkab kaduma". Kannatasin lihtsalt, hambad ristis. Öö hakul tuli keegi uue tilgaga: proovime teist valuvaigistit. Üks doos ja üks pool ööd täielikku und ning teine doos ja teine pool und. Õde hingas kergendatult. Ma pole nii hästi kaua haiglas maganud.
Hommikul mulle aga seda valuvaigistit ei tahetud rohkem anda. See oli olnud hädalahendus ja pidi jääma ajutiseks. Nii algas põrguvalu põlvedes. Ma ei jõudnud isegi rõõmustada selle üle, et kipsid olid kadunud. Et saan paraneda ilma kipsita, mida paljud ka peale oppi vajavad.
Haavasidujad vaatasid mind ja teatasid, et see valu ei ole normaalne. Nad kutsusid kohale valuravimeeskonna. Jah, selline kamp tegutseb ka haiglas! Ja viimased leidsid mulle uue raviskeemi. Valu ei tohi kannatada, see võib mällu jääda ja hiljem võin tunda valu ka siis, kui seda tegelikult pole. Fantoom.
Piltide järgi vaatan, et juba järgmisel päeval oli füsioterapeut minu juures ühe agregaadiga. Artromot oli selle nimi ning sellest masinast sai järgmisteks nädalateks minu parim sõber.
Sisuliselt kõverdab see masin jalga soovitud nurga alla. Nurka saab muuta. Esialgu oligi see väga väike, paremal jalal, kus murd liigeses, ainult kümme kraadi. Masin tegi algul haiget, ent mida rohkem see jalga liigutas, seda vähem valus oli. Täna, täpselt kolm nädalat peale operatsiooni, on vasak jalg saavutanud masina võimekuse piiri ja liigub 115 kraadise nurga alla. Parem ca 95 kraadi alla. Artromot oli tõesti hea abimees. Esiteks oli lõõgastav juba see, et jalad, mis seni ühes asendis pidid olema, lõpuks liikuda said. Isegi, kui sellega kaasnes väike valu. Teiseks oli emotsionaalselt hea tunda, et ma midagi teen oma jäsemetega. Isegi, kui masina abil. Nii oli minu päeva parim osa, kui peale hommikusööki kuulsin koridoris kolinat ja nägin, kuidas füsioterapeut veeretas palatisse Artromoti.
Pagana valus oli ja on tegelikult endiselt see jalgade taastumine. Ehkki valuvaigisteid ma ei tarbi enam regulaarselt nädalaid. Esialgu oli tohutu raskus ja valu tõsta jalga näiteks sirgena voodist üles. Eriti paremat. Kui keegi käega põlveõndlast ei toetanud, karjusin valust. Täna suudan juba mõlemat jalga nõnda tõsta ning ka puusatõsteid teen nii, et jalad toetavad kergelt matile või voodisse.
Kõik läkski kiirelt, aga mitte lihtsalt! Enda sünnipäeval, 2. juunil, olingi ratastoolis. Aga see oli üks valus kogemus. Põlv ei murdunud ju veel 90 kraadi alla, mis tähendas peale 15 minutit juba üsna tugevat valu istudes. Raske päev oli see sünnipäev. Kõik muudkui õnnitlesid, ent mina tundsin nii suurt väsimust sellest, et ma ei näe oma lähedasi, eriti Maru, ning pean tundma valu.
Nutu ja naeruga ratastooli. Ja sünnalilled, mille all pudel kellegi lamatisemäärdega. Glamuur.
Suurt osa kõnesid ma vastu ei võtnud. Mõne ajal hakkasin nutma ja mõne katkestasin üldse. Kuu aega tagasi olin tellinud ühelt kodupagarilt sünnaks sefiiritordi! Mõni sõber sai kodus seda maitsta. Ma ise nii väga ei tahtnudki.
Ent tegelikult tundsin, et juba järgmisest päevast hakkas kõik justkui ülesmäge minema. Hooldajad olid saanud nime- ja nägupidi juba tuttavaks. Palatikaaslane oli väärikas vanem daam, kellega sai elust ja olust rääkida. Füsioterapeudid käisid üha rohkem ja näitasid aina uusi harjutusi. Mõni hooldaja tuli ja istus voodi kõrvale, isegi kui mina tema valvepatsient ei olnud. Mõni oli silmnähtavalt rõõmus nähes, kui palju ma juba ise suudan.
Lahkusin traumaosakonnast 8. juunil. Ühest küljest kole koht, teisest küljest oli täitsa omaks saanud. Viisin sületäite kaupa lilli, hooldajatele, arstidele, füsioterapeutidele. Ei suuda neid kunagi ära tänada, ehkki nad arvavad, et teevad lihtsalt oma tööd.
Algas uus elu ja uus harjumine taastusravihaiglas.
Comments