Ilusaimad rannad, kus mina eales käinud olen, asuvad Edela-Austraalias. Pidevalt otsin paiku maakeral, mis neid üle trumpaks.
2015. Mina ja Angela istusime aasta viimasel päeval Yallingupi surfilinnakese rannaliival. See liiv oli kuum nagu detsembris Lääne-Austraalias ikka. Valge liiv, roheline puhmamägi ning võimsad lained. See koht nõudis kohe selliseid suuri mõtteid ja järeldusi, nagu ka aasta viimane päev. Aga pea oli üsna tühi. Mõtlesin vaid, et siia paika ma küll ilmselt kunagi ei satu. Ning tundsin veidi muret eesootava aastavahetuspeo pärast. Olime sõbrale lubanud, et aitame teda restoranis. Sellest tööst teadsin vähe nagu ka sellest, kuidas Austraalia surfaritega small talki arendada. Nemad olid peo põhikunded. Nii mäletan selle vaatepildi asemel pigem ärevustunnet ning isegi kerget igatsust lumise kodu järgi.
Ent kodus olles hakkas mulle kujutluspiltides kangastuma just see kant. Kui mediteerisin või igatsesin kuhugile… ikka just selle liiva peale, mida ümbritseb roheline puhmavall.
Tänaseks olen seal samas Edela-Austraalia rannal veel kolm korda istunud. Veider, see pole isegi mingi tohutu turismisihtkoht.
Päris juhus see siiski pole. Marinil elab Naturaliste neeme (see kõige viimane suur nukk läänekaldal) kandis sõbranna Reelika, keda ma vist võin ka tänaseks oma sõbrannaks pidada.
Nende aastate jooksul pole ma leidnud suuremat meelerahu pakkuvat paika, kui see võimas vaade ja eriti jõuline meri pakub. Tegelikult on aborigeeni keeles Naturaliste neeme nimi hoopis Kwirreejeenungup ehk tõlkes ilusa vaatega koht.
Sooviksin kunagi sõita mööda rannikut kuni vähemalt Augustani. Ma ei ole idakaldal käinud, ent läänekalda võlu seisneb selles, et kuna tohutul maalahmakal elab vaid ca kolm miljonit inimest, siis laiuvad seal täiesti inimtühjad paradiisirannad.
Naturaliste 2017
Naturaliste 2019
Loodus on võimas kunstnik, arhitekt, muusik...