Olen ikka kuulnud lapsepõlves nendest paikadest: Lipu, Varessaare, Alutaguse, Muraka raba… Seal on juhtunud midagi ilusat (minu vanaisa sünd) ja midagi väga kurba...
Oleme vahepeal käinud mitu korda taas rabamatkal! Seekord avastame Kodru raba, mis saab alguse Tammsaare muuseumi tagant. Ehk siis asub maadel, mida “Tões ja õiguses” ja ka päriselus on kõvasti kuivendada üritatud. Ka täitsa raba serval on silt, et siin asub Anton Hanseni isa Peeter Hanseni piirdekraav, mis pidi hoidma rabavett heinamaale-karjamaale valgumast. Mõni samm edasi ja ümberringi on juba salakavalad veeälved sambla all peidus. Tõesti, kõva tööd tehti seal, et soo heinamaaks muuta. Kogu jalutuskäik Kodru raba südamesse mäletab seda tööd ning annab aimu, milline on inimkäe mõju loodusele. Kuidas kaevatud kraavid on kõike muutnud ja siis on loodus selle jällegi tagasi võtnud.
“Tulime üle vana põllukraavi. Püüdkem kujutada kiduravõitu kasemetsa asemel siin kunagi olnud sookarjamaad (heinamaad) üksikute kasenässide, kareda soorohu ja varvaste vahel lirtsuva veega. Kraav kaevati tõkkeks pealevalguvale sooveele, et see ei uputaks põllumaid väljamäe allservas. (…) Ületame veel mitu kraavi, jõuame valgusrikkale puissiirdesoole. Üksikud kased, nende all madal põõsastik. (…) Heinamaa aega meenutavad metsa all kasvavad niidutaimed.” Nii aitavad teesildid end Peeter Hanseni kingadesse panna.
Ega lihtne saanud olla.
Umbe jäänud vanu kuivenduskraave jääb teele mitmeid, neist viivad üle laudtee-sillad. Raba südamest tagasi jalutades ning metsast välja jõudes kõrgub nagu müürina ees mäeveerel see päris põllumaa, mida siis madalamal kuivendada ja laiendada üritati. Selle kandi pered elasidki kõrgematel soosaartel ning Vetepere talud küngaste otsas olid silmaga näha. Mingit metsa ju polnud.
Jah, ilmselt olid põllukraavid selles majapidamises tõesti üks olulisemaid jututeemasid. Ja mitte ainult selles kodus, kogu soosaartele rajatud Vetepere taludes. Suur osa toonasest Eestist üritas sood harida või sellest midagi kasulikku välja pigistada. Kus on loodus ikka inimkäe tõttu vahepeal muutunud. Meie elame ikka nii, nagu kõik need heina- ja metsamaad oleks koguaeg olnud. Praegune on koguaeg olnud.
Hanseni kraavide tõttu on soo väga eriilmeline. Näha on hästi soostumise erinevad astmed. Ja lõpuks ootab ees hunnitu ja avar vaade kaunile ja sügisesele rabale. Me ei osanud selle kaunidusega midagi ära teha. Me lihtsalt hõikusime, laulsime ja tantsisime seal Kodru raba laudadel koos Maruga. Mitte kedagi me selle 3-tunnise matka jooksul ei kohanud (südamesse on küll Tammsaare muuseumist 1,5km, kuid 3-aastasega võtabki see täpselt nii kaua aega, kui tagasi ka tulla). Igatahes, soovitan väga!
Sügisene raba on iseäranis kaunis. Karge, niiske ja värviline. Ja kui kaugele on paista see, et oled rabas ihuüksi! Paljalt laukasse ujuma minna võib suure rahutundega südames. Kodru raba keskel on paar suurt laugast, kuid üldjuhul erineb see Kakerdajast just seetõttu, et laukaid on mõni üksik. Ja ka älved on mattunud sambla alla. Niiet oleks kui üks suur samblaväli.
Nende elamustega tagasi vanemate juurde jõudes tuli meelde, et Muraka raba on mul ju täitsa avastamata! Aga miks!? Seal kandis on sündinud ja kasvanud minu vanaisa. Sealsamas Varessaares, mille pilte ikka aeg-ajalt sotsiaalmeedias näha saab. Keegi on jälle sealses RMK metsaonnis rabade ja soode vahel ürgsust otsinud ja kogemust kiitnud. Minu vanaisa on 1932. aastal seal sündinud (küll mitte täpselt selles metsaonnis, sest tänaseks seda maja enam pole).
Minu vanavanaisa August Kaukver oli Lipu metskonna metsavaht. Ma olen temast kuulnud mõndagi, kuid meil ei ole õnnestunud kohtuda. Vanaisa Harald kirjutas enne oma surma meie peale käimisel mõned meenutused, mida oleks sobiv siiagi trükkida.
Olen sündinud Varessaares metsavahi majas Augusti ja Adele teise lapsena 05.05 1932. aastal. Isa võttis oma isalt Jaagupilt töökoha üle. (…) Maja oli vana, kõrge lävepakuga, kuna vanaisa oli selline mees, kes usse ei tapnud. Minul oli tehtud aed ukse kõrvale, et siud mind ei nõelaks. (…) Isa ülendati metsnikuks ja viidi üle Rebusse, seal sündis vend Hain Jaagup. Ja hiljem Lipule.
Kahjuks pole see kaunis ja ürgne kant ainult heade mõtetega seotud. Juba 1944. aastal lasti August oma koduõues ühe alla tulistatud ja hirmul punalenduri poolt maha. Vanaisa oli 11-aastane poiss ja nägi seda kõike pealt.
Isa kandis koguaeg vormi kui läks metsa või kodunt välja. 1944. aasta talvel oli saksa sõjavägi Lipul, isa tööruumis elas ohvitser. Sellel talvel tulid partisanid Venemaalt Eestisse. Osa neist peatus Muraka rabas. Nad olid valgetes riietes. Meilt läksid omakaitse mehed üritama neid välja suitsetama. Talumehed olid suurte kasukate ja vintpüssidega. Partisanid lasid nad endale väga lähedale ja siis avasid kuulipildujatest tule. Päev hiljem toodi nad surnutena soost välja, kaks-kolm meest ree peal. Need reed peatusid Lipul.
Lipule tulid kaks vene lendurit. Isa läks nendele vastu, aga tal oli vorm seljas ja vintpüss käes. Isa hakkas nendega vene keeles rääkima. Üks neist lasi isa maha oma koduväravas 1. märtsil 1944. aastal. Samal päeval sõitsin kohe Kohtlasse teatama, et isa on surnud. (…) Pärast isa matuseid kolisime Kohtlasse Roodule. Isa pidi maetama Iisaku surnuaeda, aga maeti Lüganusele.
Kui hästi märgata, ongi kaardil Muraka rabast mitte kaugel kaks kohanime - Kaukvere ja Virunurme. Kaks sugulashõimu, millest ka mina pärinen. Augusti õed (üks peale teise õe surma, sest nii tol ajal asjad tihti käisid) abiellusid Virunurmega. Need hõimud on omavahel ristunud. Aga muidugi ei olnud perekonnanimeks küla kombel Virunurme ja Kaukvere, vaid Virunurm ja Kaukver (kohanimed on Eestis omastavas käändes ja usutavasti tuleb Kaukver sõnast kauge veer ehk siis peaksid vere lõpud tähistama küngast, mis on Eesti pinnale ju väga omane vorm. Ehk siis kaugeveere vms).
See “e” meie perekonnanime lõpus on tegelikult üks järjekordne võõrvõimu sümbol, mis minu vanaisale selle “e” eksitusega passi kirjutas ja loomulikult mitte kunagi ära ei parandanud. Kusjuures, vanaisa vend Hain-Jaagub sündis ja ka suri Kaukverina. Ta tahtis ka vanema venna moodi olla ja sodis vahepeal ise “e” oma passi otsa, aga minu teada sündis talle sellest ainult jama. Nii surid kaks venda kahe erineva perekonnanimega, üks Kaukver ja teine Kaukvere.
Ma olen alati mõelnud, et miks me ei võiks oma perekonnanime ikkagi Augusti omaks tagasi muuta. Tänapäeval ei ole see ju enam mingi vaev, kuid teisi ei ole see vist nii väga kõnetanud. Ja kui minu vend ja isa on Kaukvere, las ma siis olla pealegi Kaukvere.
Eks nimedki muutuvad ajaga ja kõik põhjused pole ilusad. Ega inimkonna ajaloos ongi seda koledat päris palju. Ja sedagi tuleb meeles hoida. Olgu see “e” seal siis minu vanavanaisa August Kaukveri traagilise lõpu mälestuseks. Ootan suure huviga reisi Muraka rappa, Varessaarde ja Lipule.
Seniks naudin ikka ja jälle neid rabasid ja metsi siin Kõrvemaal, oma lapsepõlvekodu ümber.
Comments