Tänu ühele loole, mis näeb ilmavalgust Edasi.org ajakirja kevadnumbris, olen pidanud tuttavaks saama teiste asukatega meie külades. Intervjueerisin hulka. Küsisin, miks nad siin elavad, sest oma kogemusi jagada on veel vara. Nende lugu, kes olid selle essentsi enda jaoks eelnevalt juba lahti mõtestanud, sai kirja.
Eriti kainestavalt mõjus mulle kohtumine Robertaga, kes kolis siia Brasiiliast. Ta ütles nii selgelt välja rehkendusi, mida mina alles VIST aiman. Ma sain aru, millest ta räägib ja see andis mulle hea tunde, et ma olen õigel teel, et kogu oma kamba siia vedasin.
Siin tagasi olles käin iga päev jälle matkal. See on minu hetk loodusega. Need matkad ei ole üldse pikad (kilomeetrite mõttes), aga naljalt paari tunniga ka ei saa. Hetkel on selline minu sport. Muidugi samme ma ei loe ja loodetavasti ei pea kunagi hakkama ka! Kilomeetreid ka ei vaata, sest see ei ole üldsegi eesmärk. Aga ausalt öeldes on üks täiesti kindel eesmärk küll peale niisama loodusega olemise.
Ma harjutan. Ei tahaks end üldse võrrelda Arvo Pärdiga, aga ma ei oska seda harjutamist ka millegi muuga ilmestada kui sellega, mida Arvo Pärt tegi, kui ta harjutas mõttetöö välja lülitamist, et looming saaks tulla. “Kui kirjutamise ajal viia tähelepanu peast südamesse, tekib uus juhtimiskeskus uutel alustel, uue loogikaga. See õnnestub ainult hetkeks, kuid on imeline. Mingi tundmatu lendlemine ja lõpmatult kestev vabadus, vaimuloogika poeb peitu.” Nii kirjutab Pärt oma päevikusse. Hetkedest, mil ta “otsib nagu nullist peale”. “Kõigepealt sa pead ennast nulliks tegema. Peab olema vaikus. Sa pead leppima oma jõuetusega. Ja see, mis siis antakse, on nagu kingitus.”
Ma nii loodan, et olen neid Pärdi ridu ikka õigesti tõlgendanud, aga need mõjutavad mind peaaegu igapäevaselt.
Roberta on ka loomeinimene, kunstnik. Ta ütleb, et on kanaldaja. Aga selleks kanaldamiseks peavad nagu… torud puhtad olema. Kui need on igast mürast-kärast umbes, siis ei saa see miski sündida.
Mina nii siiralt usun Robertat, usun Arvo Pärti, et täpselt nii see kõrgem looming neil sünnibki. Aga kahjuks ei ole ma kunagi midagi sellist ise kogenud… Vähemalt ei ole ma osanud sellele sõrme peale panna. Ma olen mõningad teemapüstitused vaid ära tundnud, et see on minu teema, sellest ma tahan kirjutada, öelgu teised, mis tahes. Nii tulevad ka paremad lood.
Sellepärast ma käingi nüüd harjutamas. Looduses. Et äkki mina ka kuulen midagi, kui ma otsin nullist peale. Äkki ma kanaldan midagi, kui mu toru umbes pole. Ma tean, et ma tunneksin selle ära, kui see juhtuks.
Veider on see, et ma küll suudan kirjutada artikleid, isegi neid mõtisklusi siin, aga ma pole kunagi suutnud mõelda midagi ise välja. Näiteks novell tundub praegu täieliku raketiteadusena. Ma ei tea, kuidas inimesed oskavad nii põnevaid, kompleksseid ja sageli väga suure taustasõnumiga lugusid ise välja mõelda. Imetlen neid.
Just “Alkeemik” üks väga oluline kirjatöö minu jaoks, Elu baasklotse liigutav. Mitte ükski ajaleheartikkel ei saaks sellega niimoodi hakkama kui see sümbolistlik muinasjutt… Neid näiteid on veel ja veel ja veel. Tammsaare, Kitzberg, Lindgren… ah, ma parem ei alustagi. Põhimõtteliselt imetlen kõiki, kes suudavad mingi välja mõeldud storyline’i raamatuks arendada. Ja ei mõtle seejuures pidevalt, mis võiks teistele meeldida.
Minuga ei ole niimoodi need lood rääkinud. Võib-olla peaksin ma mõne mõistuse jõul välja mõtlema, aga ma arvan, et siis see väga hea poleks. Ja muidugi, miks peakski just mina olema see väljavalitu, kelle kaudu midagi kanaldada… kui isekas minust, eks. Aga võib-olla sellepärast, et mulle nii väga meeldib kirjutada. Ja ma usun sõna jõudu, kuidas see võib muuta maailma paremaks, tuua leevendust. Aga ma ei tahaks nii palju sõnu raisata, nagu ma olen seda ajakirjanikuna teinud.
Nüüd proovingi, et ehk on veel kirjutamise viise kui artiklikesed. Eks ma annan teada, kuidas läheb. Seni saab öelda, et kolisin küll maale, aga torud on jätkuvalt umbes. Nii palju infot tuleb igalt poolt peale, kui on see telefon. Ja noh, selle vahtimine on ju selgelt sõltuvust tekitav. Niiet nullist peale otsimine on korralik harjutus ka siin. Näiteks täna võtsin ette retke randa. Väljas oli imekaunis päikseline talv. Ja ma muudkui pildistasin kaameraga ja telefoniga korraga! Ja pea muudkui vatras, mida nende piltidega nüüd teha… kes neid üldse kunagi näeb. Miks ma siis pildistan, miks ma niisama ei ole? Siis rääkis midagi mu peas sellest, mis artikli ma järgmiseks pean ette võtma ja mida selleks vaja on. Pani paika, kuidas teha juurde katteplaane pooleliolevaks lühifilmiks. Siis mõtlesin, et kui saaks loodust kuidagi loominguga kombineerida, siis kuidas? Arutasin, kas ma panen millalgi kaamera käest ka ära ja naudin niisama… Kui jah, siis millal on see hetk, kus on parasjagu fotosid ka tehtud… Õnneks sai kaart peagi täis. Ühesõnaga, jah, ma ise rääkisin oma kanali täis ega lasknud uitmõttekeselgi kuhugi ära eksida.
Aga ega ma pole ka kaua harjutanud. Ja on ju nii selge, et ma midagi otsin. Eks kogu see vatramine käib nende otsingute juurde. Ja on osa sellest harjutusest seegi, et ma siia sellest kõigest kirjutan.
Siin need tänased pildid ongi. Homme pidi sama kaunis ilm olema, aga homsel matkal pole siis vaja üldse pilte enam teha!
Üks põhjus, miks ma oma lapsed siia tõin, on see, et kui ma ise olin laps, siis ma oskasin sihitult ekselda ja niimoodi planeerimatult loodust nautida. Vaadata, kuhu ma seekord satun. Ma kolasin palju metsas üksinda. Ma korjasin nii palju lilli, kuivatasin raamatu vahel lehti, ehitasin onne… Ma võisin pool päeva kuskil metsas kükitada. Seega, mul on ähmane teadmine sellest, mis tähendab enda viimine nulli. Ja olen kunagi kogenud, millised seiklused siis alguse saavad. Seetõttu oskan ma seda ka igatseda. Nii väga soovin, et selles tehismaailmas, kus kõik aina räägib ja sinu kanaleid kasutab, kogeks ka minu lapsed seda tunnet. Siis oskaksid nad täiskasvanuna seda igatseda.
