Suudan nüüd nõnda veidi loivates omal jalal kõndida ca 500 meetrit, siis väsin. Füsioterapeut arvab, et taaruksin kuskil 2,5km hädaga, aga järgmine päev peaks siis kindlasti mingil moel lõivu maksma. Mil moel, seda ma ei tea ega hakka ka välja selgitama.
Kõik tuleb üsna vaikselt, aga stabiilselt tagasi. Käin iga päev füsioteraapias. Seni olen peaasjalikult kõndinud ja võimlenud sellisel kõnnilindil, kuhu saab õhku sisse pumbata. See õhk võtab kuni 80 protsenti minu keharaskusest ehk sisuliselt tõstab mind üles. Nii saab kauem kõndida, kui esialgu jalalihased nõrgad on ja raskust kehvasti kannavad. Kuskilt peab alustama.
Kaks nädalat sellel masinal sai täis täna. Uskumatu, kui kiiresti ikkagi läheb aeg. Läheb suvi. Täna kõndisin end seal soojaks nii, et jalgadel oli 70 protsenti minu kehamassist. Seal suudan ikkagi kõndida rohkem kui kilomeetri juba, ent tundub, et see trenn hakkab mulle lahjaks jääma. Vahetasime eile selle masina tavalise kõnnilindi vastu välja.
Mul ei ole otseselt valus. Kui, siis peaasjalikult päkkades. Aga tunne on nagu mõlemad põlved oleks rauast. Eks nad nüüd osaliselt ole ka, vist pigem titaanisegust. Plaate ja naelu on seal omajagu. Kange on ja isegi kui lihas on veidi tagasi tulema hakanud, siis tasakaalu on naljakal kombel tõeline väljakutse hoida. See taaruma ajabki. Tahaks jalad harkis ja ainult täistallal kõndida.
Pildikesi minu seest...
Veider mõelda, et nii loomulik tegevus on tegelikult selline kunst. Kui ma lindil kõnnin, siis mõtlen pidevalt peaga kaasa, mida jalad peaks tegema. Kui keegi minuga samal ajal räägib, kipun sisse astuma ja tippima. Eks see ole alles alguse asi, kuna ma pole veel nädalatki ilma karkudeta olnud, aga huvitav kogemus siiski.
Aga veel veidram on see tüdimuse tunne, mis on hakanud koos nende suurepäraste arengutega tekkima. No võiksin ju olla üdini rõõmus ja tänulik, aga tegelikult on sellest koperdamisest ja piiratusest kopp järjest rohkem ees. Näen ju, et on edusammud, aga ikkagi on vähe. Tahaks juba tantsida. Mõnikord vaatan, kuidas haigla ees loivavad laisalt ehitusmehed, tobi ees… Kibestunumal hetkel mõtlen, et kurat, saaks ta ise ka aru, kui suur väärtus see on, et ta nõnda kõndida saab. Aga no vaevalt suudavad väga paljud meist hommikuti ärgata suure tänutundega, et keha meie eest hingata oskab. See on ikka üks selline asi, mille väärtusest aru saad siis, kui mingi jama on.
Ent see kannatamatuse tunne ei ole otseselt ka halb. Kui seal mingi mõistuslik piir vahel on, siis see tegelikult aitab paranemisele kaasa. Haiglas käib ka patsiente, kes on pool aastat kargutanud ainuüksi sellepärast, et ei ole julgenud ilma. Mõistus ja hirm panevad korralikud blokid peale. Asi ongi selles, et tervenedes tuleb oma keha kuulata ja usaldada. Iseennast usaldada on nii raske. Ikka tahaks, et keegi ütleks: kuule, sa võid nüüd kõndida! Veel parem, ta võiks öelda väga täpselt, näiteks: võid kõndida 1,5km kiire tempoga. Ent mulle ütleb taastusraviarst, et ma pean oma tempo ja vahemaa ise määrama. Mulle ütleb seda keha ise ja ma pean teda kuulama. Röntgen võib murrujoont näidata veel aasta pärastki. Peab usaldama keha, see enamasti teab väga hästi, mida teeb.
Toas liigun palju ilma karkudeta, aga õhtuti vajun ikka ratastooli tagasi. Nii ootan seda päeva, mil ratastoolid saaksin laenutusse tagasi viia. Aga kindlasti hakkan seejärel peagi ootama päeva, mil kargud saaks põõsasse visata. Seniks üritan võimalikult palju siiski elada nii nagu teie. Näiteks käisime paar päeva tagasi mustikal ja kukeseenel. Sumpasin karguga metsa ja Oliver tõi ratastooli järgi. Mustikaid on nii palju, et istu lihtsalt ühel kohal ja söö.
Eile võtsin Maru üle 2,5 kuu püsti olles sülle!
N-ö tavaline elu läheneb tegelikult tormilise kiirusega. Ma loodan, et see kogemus minusse siiski midagi õpetlikku jätab.
Sest midagi ta kindlasti jätab. Kas ma päriselt endiseks saan, ei ole veel selge. Minu luumurrud ulatusid põlveliigestesse. Alumine sääreluu oli otsast kildudeks vähemal-rohkemal määral mõlemal jalal. See lapiti küll kokku, ent liiges on teatavasti üsna pretensioonikas. Ta on disainitud liikuma looduse poolt olulise täpsusega. Minul on looduse töö nüüd inimese poolt rekonstrueeritud ega ole enam nii täpne. Kas see mulle põhjustab tulevikus mingit kulumist, paistetusi või valu, ei tea veel. Kas ma saan käia 10km iga päev sellise naudinguga nagu varem. Ei tea. Ainus asi, mis ma tean, et sport on tulnud, et jääda. Ujumine ja rattasõit kõlavad suhteliselt igavalt, ent need on lihastele head, jättes samal ajal ülejäänud keha põrutamata. Tugev lihas võib kompenseerida seda, mis nii tugev enam pole. Tennisega jätkamine on kaheldav. Kindlasti on need vigastused järgnevad aastad mingil moel minu elus ja mil moel, sõltub paljuski ka minust endast.