Mõnikord kui olen kaua paigal, hakkab maailm tunduma üsna lihtne koht (Tartu võlu). Ja siis lähen ma korra mõnda teise kohta, asetan end kellegi teise kingadesse ja saan aru, kui erinevalt me ainuüksi erinevates Euroopa paikadeski elame. Midagi pole teha, nii nagu meile tundub oma kodu maailma naba, on see kindlasti nii ka Brüsselis või Moskvas elavatel inimestel. Mida kaugemal kodust, jälle natukene vähem huvitab.
Mis puudutab Ukrainat, siis ärge saage valesti aru, Brüsselit huvitab ka. Jossiga seal ringi uurides nägime Expo kõrval Ukrainast põgenenute registreerimiskeskust. Nägin ka, kuidas kaks kohalikku käisid lapsega perelt küsimas, kas nad abi vajavad. Aia küljes rippusid kevadmantlid, pakuti teed ning saia. Lennujaamas tervitas silt “Our hearts go out to the Ukrainian people”. Ent ikkagi tundus siin varakevadise päikse käes see sõda kaugem mure, ka mulle. Õues murul on mõnus peesitada.
HIljem vaatan Youtube’st, kuidas Vene Föderatsiooni kodanik Viktoria kusagil Krasnodari korteris oma pere kohvreid pakib. Ka siinsamas Euroopas. Ta plaanib lahkuda koduriigist Usbekistani, mis on täiesti suvaline koht, kuhu oli võimalik veel end ribadeks maksmata lennata. “Ma ei taha mingit suhet seesuguse (Vene) valitsusega. Ma ei taha olla kohal ei füüsiliselt ega emotsionaalselt,” räägib ta tunnistades, et püüab tsensuuri ja hirmu tõttu olla “poliitiliselt korrektne”, ehkki tahaks nii palju enam öelda.
Kuskil Moskvas lehvitavad samas tuhandeid inimesed Vene lippe tähistamaks Krimmi annekteerimise aastapäeva kontserdiga “Krimmi kevad”. Punn Mutin peab neile (ja meile) kõnet.
Seevastu Ida-Ukrainas Rubižnes tabavad Vene raketid elumaju ja tapavad naise ja kaks last. Mariupolis käib tuhandete inimeste evakueerimine üheaegselt lahingutega terasetehase pärast.
Hiljem jalutan taas Brüsselis ringi. Satun kevadet ja vabanemist tähistav karnevali keskele. Metsikutes kostüümides linlased kogunevad trummipõrina saatel toomkiriku ette, mille pooles vardas lehvib vaevu, kuid siiski märgatav Ukraina lipp. Esimene päike lõõskab palavalt.
Keegi sureb, keegi päevitab, keegi põgeneb, keegi laulab ja lehvitab lippu. Selline ongi elu siin maailmas. Ainuüksi Euroopas! Ja eks palju süütunnet on sellega seoses ka, kui mina saan endale lubada järjekordse kohvipausi ja hetke Brüsseli kevades ning keegi teine seevastu vähem kui 2000 kilomeetri kaugusel põgeneb oma elu eest. Aga mida siis teha? Silver näiteks võttis auto, pakkis sinna seitse kasti ning sõitis neid kaste isiklikult Brüsselist Ukrainasse Lvivi viima…
Aga isegi selle süükoorma kiuste on südames lisaks murele ka kevad. Ma ei tunne, et ma seetõttu kuidagigi sõjaga lepin ja harjun, kuid võib-olla ma lollitan end… Võib-olla ongi häda selles, et meie maailmanaba on liiga väike. Me oleme need identifitseerimispiirid endale nii rasvaselt ajju joonistanud, et on täiesti okei mitte enam nii palju hoolida, mis toimub üle jõe, kui seal ju hoopis teistsugune rahvas elab. Aga tegelikult oleme me ikkagi üks Euroopa, üks maailm. Võib-olla peaksime me end alustuseks maailmakodanikena või lihtsalt inimestenagi identifitseerima. Võib-olla oleks seetõttu nii palju jama juba eos olemata.