…ja see teadmine on vabastav.
Mäletan, et lapsena hakkasin ühel õhtul enda jaoks lahti mõtestama surma. Ma ei mäleta, mille raames, kuid vaatasin enne magama minekut oma toas lage ja mõtlesin, et kui kõik inimesed ükskord surevad, siis tähendab see ju, et me üks hetk ei näe enam oma lähedasi! Mitte kunagi enam! See mõte tekitas hirmujudinaid. Kuidas ei näe laps äkki ühel päeval enam oma ema ja isa? Jooksin isa juurde ja küsisin temalt üle, kas on nii, et ühel hetkel me enam ei kohtugi…siis kui sureme. Lootsin, et ta lükkab selle mõtte ümber, nagu sageli lapselike hirmumõtetega tehtud sai. Ent seekord ei jäänud tal üle muud, kui öelda, et nii vist on jah, AGA! see kõik juhtub alles väga pika aja pärast. See mind eriti ei lohutanud. Mõte oma vanematest igavesti eemal olla tekitas hirmu, millega tuli nüüd väiksel peal tegelema hakata.
Seda tähendaski mulle toona surm - hirm kaotada armastatud lähedased. See oli surmahirm. See polnud kuidagi seotud füüsiliste kannatustega või hirmuga mitte kogeda seda, mis igapäevaselt on juba tuttav. Surmahirm tähendas hirmu jääda ilma emast ja isast.
Olin siis laps.
Selliseid suuri rehkendusi saab elus ikka erinevate olukordade mõjul teha. Muidu näib argielu lõputuna kulgev jada, millest suurema osa saab maha käiata pealegi autopiloodi peal. Nagu tänapäeva lennukid, ainult, et sihtkohta polegi. Elu tundub sageli lõpmatu ja sellepärast on argipäevane eluhetk meie silmis üsna väärtusetu. Midagi korduvat ja mitte kuigi tähelepanuväärset.
Minuga juhtunud autoõnnetus oli üks olukord, mis pani uuesti tegema säärast rehkendust, nagu mul on seni meeles lapsepõlvest. Kui esimest korda sain aru, et sellisel elul, mida mina tunnen, on kord lõpp.
Nüüd kogesin ma nimelt seda, kuivõrd üksi on ikkagi inimene siin ilmas.
Argipäevaselt me ju kuigi üksi pole. See ongi paradoks, et inimene sureb ja sünnib üksi, aga elab nagu sotsiaalne kariloom. Ta tahab teistele meeldida, tahab sotsiaalset heakskiitu. Ta loob endale perekonna ja identifitseerib end selle järgi. On kellegi naine, mees, ema või isa. Paljude jaoks on perekond kõige tähtsam. A ja O. Sellele pühendutakse jäägitult. Hoiatakse kramplikult kinni ka sellest, mis on lagunemas või juba lagunenud. Hoitakse kinni teisest inimesest, sest ei julgeta üksi edasi minna. Ei julgeta isegi lühikest aega üksi olla.
Aga kui tuleb hetk, mil hea juhuse läbi pääsed surma suust, siis koged, et isegi kui oled kas suure vaeva või suure armastusega enda ümber selle karja loonud, siis siin ilmas oled sa kõigest hoolimata ikka… ihuüksinda.
Ma pole kuigi sageli sellist üksindust tundud, nagu siis, kui mind peale õnnetust hämarasse traumaosakonda sõidutati. Ainus, mida ma soovisin, oli näha oma poega! Ma olen ju tema ema ja ta on veel nii väike. Arvatavasti ei ole elus väga palju olukordi, mis seda keelaks.
Haiglavoodis oma tervise nimel võideldes tead sa, et sinu olukord on muutnud sind liiga teistsuguseks, et saaksid endistviisi oma lähedastega elu jätkata. Ja võitlus tervise eest on ainult sinu võitlus. Võid olla ema, naine, sõbranna, aga sina üksi oled see, kes läheb narkoosi alla, operatsioonile. Sina tunned valu ja hirmu lahkuda oma lähedastest kuhugi tundmatusse. Sina üks pead uuesti oma jäsemed liikuma saama, et lähedaste elurütmi tagasi pääseda. See on sinu töö ja seda ei saa mitte keegi sinu eest teha.
Kes see “sina” üldse on, kui ta pole ema, naine ega sõber?
Minu võitlus oli intensiivne, kuid lühiajaline. Juba ma lülitun taas oma naise- ja emarolli. See üksildus tuleb mulle uuesti meelde, kui pean oma seitsme asjaga taas haiglasse minema. See juhtub juba uuel nädalal. Seal käivad mul külalised. Sõbrad ja tuttavad. Nad tulevad tunniks ja paariks. Me räägime juttu, aga siis lähevad nad tagasi oma rutiinsesse tavaellu. Ja mina hakkan kõndimist harjutama. Üksinda. Eemal kõigest välisest, mille järgi end identifitseerinud olen.
Ent seegi aeg saab mööda ja see üksilduse kogemus sumbub argitoimetuste sisse. Toimetuste, mille ümber on palju inimesi, egosid, karaktereid. Kellelegi tahad meeldida, kedagi armastad, kedagi keelad ja kasvatad. Ja taaskord tundub, et sulle annavad näo hoopis teised inimesed.
Vaatan viimasel ajal videoid noortest inimestest, kes on sunnitud võitlema oma elu nimel. On see vähk või mõni vigastus, sellest ei saa lihtsa vaevaga jagu. Vähemalt mitte nii lihtsa, nagu mul on kulunud nende noorte katsumuste kõrval. Nad peavad teadma, millest ma kirjutan. Üksildusest. Nende ümber on palju lähedasi. Aga nemad on üksinda oma kehas, mis ei funktsioneeri nii nagu vanasti. Nii nagu teistel, ka nende lähedastel. See on nende töö. Neil on valud ja oksendamiseni viiv iiveldus, millega ainult nemad saavad võidelda. Neile öeldakse, et nende keha jaoks rohkem ravi ei tunta. Teised saavad kaasa kurvastada, aga see on nende keha, mis hääbub. Ole sa siis seejuures ema, tütar või abikaasa. Ei sinu ema, tütar või abikaasa saa sind sellest murest päästa. See oled ikkagi ainult sina, kes peab kõik need rehkendused ise ära tegema.
Ja kui sa aru saad, et sul ongi aeg lahkuda, siis lahkud sina üksinda. Mitte sinu ema, tütar või abikaasa. Sa pead lahkuma üksi.
Veider, et sama üksinduse tunnet on ehk paljud naised kogenud sünnitades. Võib-olla kogeme seda ka sündides, sest öeldakse ju, et sured ja sünnid siia ilma üksinda. Need väikesed hinged peavad kõvasti ise pusima, et lõpuks oma esimene kraaksatus meie käte vahel teha. Elu jooksul tekitab ümbritsev butafooria aga tunde, et sa polegi kunagi üksinda. Tegelikult oled küll.
Sünnitades koged samamoodi, et ehkki sinu ümber on palju inimesi, kes sind kõik aidata ja toetada püüad, on see ikkagi sinu kogemus. Sa pead selle nüüd ja praegu ise läbi tegema, tahad sa seda või ei taha. Õnneks on tulemus niivõrd motiveeriv, suur, ilus ja armastust täis, et veab su läbi ka kõige raskemast. Nii nagu on lähedaste toetus see, mis aitab läbi vedada võitlustest tervenemise nimel. Aga see oled ikkagi sina üksi, kes suure töö ära teeb. Kogeb, elab ja sureb.
Ja see teadmine ei ole üldse paha, kuigi see on võimas, hirmutav ja maailma muutev. See on ka vabastav! Meil ei olegi vaja teistele pidevalt muljet avaldada. Meil ei olegi vaja teiste peale solvuda, neis pettuda ning neilt veel ja veel rohkem nõuda. Ei ole vaja kellestki kinni hoida, kellegi nimel elada. Kõik sõltub ainult meist endist. See elukogemus sõltub ainult meist endist. Mitte meie lastest, abikaasadest, sõpradest või vanematest. Lähisuhted võivad aidata meil lihtsalt veelgi paremini mõista, kes me sellised tegelikult oleme. Need ei saa meid teha õnnelikuks ega õnnetuks, kui me selleks õnneks või õnnetuseks üksinda olles nagunii juba valmis pole.
Me sünnime ja sureme siia ilma üksinda. Ärme siis unusta elutee käigus iseolemist ja enda sisse vaatamist. Ja ärme pane vastutust oma õnne eest kellegi teise õlule.
Lõpus oled ainult sina, üksinda.