Nägudeni, Austraalia

Pärast 1,5 kuud pakkisime end jälle kokku ning hüppasime üle India ookeani taas viirukilõhnalisele Balile. Aga vahel olen mõtetega endiselt Austraalias ega taha lasta kõigel uuel veel peale vajuda.

Istun siin Bali troopikas ja söön Austraaliast kaasa tassitud rocky road’i šokolaadi – pähklid, vahukommid ja kummikommid piimašokolaadi sees. Kes tuleb selle peale, et selline magusahunnik kokku klopsida - austraallased, britid, ameeriklased. Geneetiliselt saab neil rahvastel kindlasti kuidagi suurem suhkrusoov olema, kui nii inimkonna loos veel pikalt jätkub.

Balil ladistab sooja vihma, on pime. Aga õues on sama palav kui Eestis kasvuhoones. Magusasoov kaob koos üleüldise toiduvajadusega. Kõht läheb sellises niiskuses ja palavuses tühjaks väga harva. Võib-olla üks kord päevas. Ega ma nii kuumalembeline ise polegi – olen põhjamaa inimene, kes armastab küll väga õues olla.

Aga Austraalia on selja taha jäetud ja kes teab, millal me jälle nii kaugele väikestega tee ette võtame. Algavad koolid, tööd, mingi hetk tuleb normaalseks inimeseks hakata.

Kuum kohv ja magusaim mango oli minu Austraalia hommikusöök. Eriti kui seda sai süüa veel aias tohutu lehtpuu vilus, peidus lõõskava päikese eest, mis hommikuti ja õhtuti võib olla lausa üllatavalt leebe. Mitte nagu siin Balil, kus veebruaris kuumab hoopis teisiti. Kasvuhoone ei kaogi õuest.

Jään igatsema eriti värsket ja kohalikku toidulauda, kus mangod ja avokaadod on alati täiuslikud. Kohalikud farmerid kasvatavad neid siinsamas WA-s ning annavad põhjust noortele working holiday viisaga Austraaliasse farmitööle tulla. Oleksin olnud ses vanuses targem, oleksin ülikooliaastaid edasi lükanud ja tulnud!

Ginger beer’i jõin jälle liiga palju, ehkki Bundabergi saab ka Eestist osta. Mitte kunagi ei ole ma veel seda teinud miskipärast.

Jään igatsema seda suurt turvatunnet, mis vahepeal teeb ka natukene laisaks ja paneb igavlema. Ma näen, et see on selle maa rahva taak – mida iseendaga peale hakata, kui kõik on olemas.

Jään igatsema lõputut valget liivariba, puhas inimestest ja meie prügist. Ja veel jään igatsema ookeanilainetes hullamist. Veidraid Austraalia mandri loomi, kes sulle koduõue kätte jalutavad. Austraalia inimeste lebot suhtumist ja sõbralikkust. “Shoes are optional” ehk nad ei pahandaks, kui sa ka poes paljajalu käid. Või siis – see ei ole midagi imekspandavat. Kohalik tundub WA-s küll väga aktsepteeriv ja hooliv. Small talk’i taga on midagi enamat ka. See on justkui harjumus teisi märgata ja neile naeratada. Olla esmalt positiivne. Ja no worries ehk ära muretse liiga palju – kõik läheb üle, ära stressa, võta vabalt ja kulge.

Isegi uudisvoog ei uuenenud nädalavahetustel. Pühapäeval üldse mitte, kuigi lugejaid oleks ju palju. Aga tõesti, keda huvitab… saab ka esmaspäeval lugeda ja muretseda. Paljude austraallaste suurim mure on ilmselt, mida täna süüa teha ja kuidas see kõik pärast kehalt põletada. Noh, neil on muidugi ka kinnisvarakriis – elamufond pole piisavalt suur ning hinnad on väga kõrged. Ja eks muresid ole muidugi meil kõigil ka esimeses maailmas.

Üks asi, mida nad ei suuda ikka ära lahendada, on Austraalia päeva tähistamise kuupäev. Igal riigil on oma riitusi ju vaja, aga Austraalial on see valik olnud ajalooliselt veidi ebaõnnestunud. Ja nüüd on 26. jaanuaril alati veidi mõru maitse juures. 26. jaanuar pole mingi Austraalia päev, olgem ausad. Tegemist on terve mandriga, mis on geoloogiliselt iidne, stabiilne ja kaua isoleeritud. Inimene jõudis Austraaliasse umbes 65 000 aastat tagasi ning aborigeenid on Aafrikast välja rännanud varase inimese otsesed järeltulijad. Kõik tänapäeva inimesed pärinevad ühest Aafrikast lahkunud rändelainest, kuid aborigeenid kuuluvad esimesse suuremasse ning eraldusid väga vara. See juhtus enne, kui tekkisid eurooplaste, ida-aasialaste ja teiste populatsioonide esivanemad. Seejärel elasid aborigeenid kümneid tuhandeid aastaid täielikus isolatsioonis, mistõttu on nad üks inimkonna vanimaid järjepidevaid liine väljaspool Aafrikat. Ja vanimaid järjepidevaid kultuure.

Aborigeenidelt kunst ja brittidelt friikartulid ning kakaoga cappuccino.

Aga valge inimene on otsustanud, et Austraalia ajaarvamine hakkab ikkagi sellest päevast, mil tema sinna mandrile randus. 26.01 on päev, mil Briti laevastik randus 1788. aastal tänapäeva Sydneysse ja kuulutas ala Briti kolooniaks. Australian Day! Seetõttu on aborigeenide kogukonnale see päev hoopis Invasion Day või Survival Day. Igati ebaõnnestunud valik ühe riigi kui erinevate paledega terviku tähistamiseks. Ja nüüd peab peaminister tegema igasuguseid tobedusi ja hookuspookust, et näidata, et ta on sel päeval ka aborigeenide peaminister – ümber tule tantsima jne. Päev ise on ka selline järjekordne grillimispäev, milleks eraldi põhjust austraallasel vaja pole. Iga päev grillitakse nagunii. Olgu siis vähemalt see hetk, mil mõeldakse tagasi oma loo kujunemisele. Mis oli enne, mis on nüüd. Eks ole näha, kaua sellist mõrudat pidupäeva veel tähistatakse ja millal toimub paradigmanihe.

Aga nagu ühes varasemas kirjas sedastasin, siis kultuuri on Austraalias küllaga, aga see on lihtsalt väga teistsugune sellest vanast loost, millega oleme Euroopas harjunud. Austraalia kultuur on pärismaalaste loodustarkused, kombed ja keel, üleüldse planeedi Maa ja evolutsiooni lugu. Sinna peale on väike kiht ka Vegemite’i, ginger beer’i ja kogu viimaste aastasadade panust. See kõik annab kokku ühe väga põneva kompoti.

Väga soovitan just looduse pärast Austraaliat külastada.