Ma tunnen, et mu loovus on paisu taga, ei saa voolata. Kui ta nagu hakkaks nirisema, jääb kõik jälle kuhugi kinni.
Näiteks on mind väga kõnetanud naiseks olemise teema - selle võlu ja igasugused lukud, mis mul sellega seoses on. Hakkan kirjutama ja takerdun kiiresti. Mõte kiilub.
Samal ajal on nii lihtne kirjutada neist mustvalgetest asjadest. Sellest, mida ajakirjandus ja sotsiaalmeedia täis on. Põhimõtteliselt kõik see, millele on lihtne vastanduda, ehkki see reeglina ei vajagi vastandumist ja nii suurt tähelepanu kui see, kus murekohta ainuüksi sõnastadagi keeruline. Aga midagi justkui on valesti.
Kindlasti on mind juhmistanud nutisõltuvus. Või tegelikult eelnes juba sellele üleüldine internetisõltuvus. Ma olen alati tundnud, et see on minu sõltuvus, minu probleem. Ma ei suuda ponnistustest hoolimata end kontrollida. Sageli, kui ma peas mingi väljakutseni jõuan, on mul lihtsam plaati vahetada. Haarata telefon ja teha paus. Teha… mitte midagi.
Olen teinud selles n-ö maailmas äärmuslikke asju. Piiranud kanaleid, neid kustutanud ja jätnud alles üksiku. Kuid ka see üksik juhmistab mind edasi. Ma ei suuda ka sellises piiratuses end hästi kontrollida.
Ma näen enda ümber nii palju inimesi ekraanides. Kas sealne on tõesti nii tähtis?
Eriti hakkavad silma need, kes väikelapsi jalutavad. Nad on mõtetes nii eemal. Eile lükkas üks mees last jalgrattal ja ise muudkui rullis. Isegi kui laps kukkus, ei lõpetanud ta päriselt. “Mhh! Kuidas sa nüüd ei saa.” See kukkumine segas tema rullimist, ärritas.
Ma ise olen vahel üks neist. Ja vahel on mul paremaid aegu. Siis ma keskendun ainult jalutamisele ja märkamisele. See on siis väga teadlik otsus.
Ja vahel olen see, kes kõnnib nina telefonis. Enamasti ma päris tühja-tähjaga ei tegelegi. Ma kirjutan midagi, maksan arveid. Tegelen näiliselt ju päris tähtsaga, aga tegelikult pole miski tähtsam elust enesest.
Mõnikord tunnen end halvasti, kui beebi ärkvel olles minu kohalolematuse tunnistajaks satub. Ma olen ju siin, aga tegelikult olen sajas muus kohas. Naeratan talle siis, kallistan. Anna andeks, nüüd olen ma siin sinuga.
Ma olen palju mõelnud, miks ma kaon ära reaalsusest, mis on ometi nii eriline ja kallis.
Kunagi joonistas Stephen R. Covey välja selge skeemi. Ma ei tea, kas ta on ka selle autor, aga tema raamatust pärineb minu tarkus. Ta jagas ajakasutuse neljaks sektoriks (four quadrants). Esimeses sektoriks on tegevused, mis on kiireloomulised ja tähtsad. Äärmuslikult kirjeldades tulekahju, mis vajab kustutamist. Teises on tegevused, mis pole kiireloomulised, aga on tähtsad. Kolmandas on tegevused, mis pole kuigi tähtsad, kuid on kiireloomulised. Ning neljas on kõik see, mis lahutab väga meelt - pole see otseselt tähtis ja kindlasti mitte kiireloomuline. Mäletan veel tema kirjutatust, et kui inimene on pidevalt stressiolukorras ja kustutab tulekahju (sektor number üks), siis sageli pendeldab ta vabamal hetkel neljandasse sektorisse. Laseb end täiesti lõdvaks, kuni vaja on jälle kustutama asuda.
Eks ole väikelaste kasvatamine ka pigem esimesse sektorisse käiv “töö”. Pidevalt on midagi, mis vajaks kohest reageerimist. Kumm on pinges. Ja kui see veidigi lõdvemaks lastakse, ei oskagi midagi endaga peale hakata. Emotsionaalne ja füüsiline kurnatus viivad vanasse heasse neljandasse kvadranti. Niimoodi pidevalt pendeldades jäävad tähelepanuta asjad, mis on olulised, aga mitte kiireloomulised. Sageli on need päriselt kõige suuremaid elumuutuseid kaasa toovad.
Need on asjad, millele mõtlemisele ma isegi juhmistatud olen. Kuidagi võimetu.
Väljakutse viib mind hoopis tagasi neljandasse kvadranti. Puhkama. Pole ju kiiret kohe tegeleda. See ongi mind juhmistanud - kiire väljapääs mõtetest, mis vajaks lõpuni mõtlemist.
Siin mõned erilised hetked varakevadest, mida ma päris lõpuni ei saa oma juhmistatuses nautida. Kui kurb...
Comments