Nii minu keha kui ka süda on vangid, mõistuse vangid. Ja see on põhjus, miks ma ei suuda olla lõpuni õnnelik. (Neile, kes vajavad positiivset algust:) Ehk avastasin õnne valemi!
Mida see täpselt tähendab, üritan selgitada. Süda ei saa oma lugu kõneleda, sest mõistus surub ta maha. Mõistus vaigistab südame keeli, sest need on ettearvamatud ja see tundub mõistusele ohtlik. Mõistusele meeldib turvaline ja kaalutletud, aga süda ei hooli neist tingimustest ülemäära palju. Ütleme nii, et südame prioriteedid on teised.
Kui see on ikka liiga abstraktne, siis proovin veel näiteid tuua. Mõistus tahab kindlat sissetulekut ja päevarutiini, aga süda ihkaks vaheldumist ja võib-olla tunneb ammu, et senine päevatöö ei ole tema järgi. Süda tahab nii sageli paljudele inimestele komplimente teha ja neid kallistada, aga mõistus arvab, et nii ei ole kohane ja viisakas. Sisuliselt on mõistus nagu väga suurte nõudmistega lapsevanem, kes lapsemeelset südant peab aina tagasi tõmbama ja kantseldama, sest äkki nad satuvad mõlemad muidu jamasse?
Mõistus hoiab südant vaos, aga samas kirjutab talle ette ka tohutult reegleid, milles pole päris lõpuni isegi kindel. Pidev madin käib.
Teine, keda ta samamoodi peab pidevalt kontrollima on keha. Vaene mõistus, pole ime, et ta tahab nii sageli plahvatada!
Keha on tema teine laps. Kehal on üsna palju vajadusi. Väljutamisvajadus, mis ei küsi aega ja kohta. Söömisvajadus, mida saab umbkaudu ette ennustada. Vajadus puhata. Need on võib-olla vajadused, mis on kõige ilmsemad, akuutsemad. Et kui tegemata jätad, siis suure tõenäosusega tekib neist ka mingi akuutne jama. Aga siis on veel väga palju pisikesi palveid, mis keha edastab, aga mis muu müra sisse kaovad. Näiteks lähedusvajadus, mis võib ka olla puhtfüüsiline. Hormonaalne? Igasugustest füüsilistest vajadustest annab keha vist päris pikalt ette teada, aga kui me signaali ära tunda ei oska (see pole näiteks nälg või pissihäda), siis on mõistusel lihtsam seda ignoreerida. Miks? Sest mõistus armastab oma turvatunnet ja rutiini ning ta ei taha end keha vajadustest liiga palju segada lasta. Nii tahab ta süüa ka siis kui keha seda tegelikult ei vaja. Emotsionaalne nälg on see.
Ja kui keha teatab ammu, et tal on vaja puhata või liigutada, siis mõistus kuulab seda sageli siis, kui tal on selleks sobiv hetk. Või siis, kui jama käes ning keha signaal on muutunud akuutseks.
Nii vaigistab korda ja turvatunnet armastav mõistus pidevalt kehalisi vajadusi lisaks südamele. Lihtsalt jõuga pressib alla. Kehad ja südamed on nagu karjuvad imikud, kes teise tuppa kinni pannakse. Ja sellest tekib hulk tänapäevaseid probleeme, millest keegi eriti rääkida ka enam ei viitsi. Kroonilised haigused, rasvased kehad, üksindus, depressioon, mõni sõltuvus, milleks enamikul meist (minul kindlasti) on nutisõltuvus. Rullimissõltuvus - turvaline viis pidevalt tagant tänitavat ja väsitavat mõistust korraks välja lülitada. Isegi vana hea kontrollisõltlasest mõistus kiidab selle heaks! Turvaline lahendus ka tema jaoks. Ja nii ei tunne keegi survet sellisest sõltuvusest loobuda. Me isegi ei tunne seda sõltuvust endal ära, ehkki see vaikselt ning sihikindlalt ruineerib meie alla surutud keha ja südant veelgi.
Minu mõistusel ei ole tegelikult pädevust seda öelda, aga minu kõhutunne (võib-olla siis süda?) ütleb, et mõistus on neil aegadel kuidagi erilist kontrollifriiklust saavutamas. Nagu oleks mingi kõrgem mõistuse võidukäik! Kõik on kuidagi väga ratsionaliseeritud, organiseeritud ja plaanitud. Isegi kehalised väljutusprotsessid on allutatud suurepärase meditsiini abiga mõistuse kontrollile...
Aga ma usun, et tõelist õnne kogevad inimesed, kellel on oskus ja julgus võrdväärselt kohelda oma mõistust, südant ja keha. Mitte ühtegi neist vaigistada, vaid kuulata ja kasutada vastavalt olukorrale. Need inimesed ei ole eelkõige mõistusest oma hirmude tõttu niivõrd sõltuvad, vaid julgevad teha valikuid, mis on mõistuse jaoks ebakindlad, aga südames õiged. Noh, nad julgevad põruda ja eristuda!