Oliverile meeldib selliste küsimustega vahel lajatada, mis võtavad kogu senise paradigma, topivad selle kuhugi pesumasinasse ja trummeldavad selle nii ribadeks, et kõik, mis alles jääb, on nali.
Eks teadlased teevadki nii - purustavad seniseid müüte. Või võiksid? Vahel ma tunnen, et teadusmaailm on iseendas nii kinni, et kõik see, mis on juba avastatud, on püha ja tähtis (see on ju paljude töö ja vaev, tõepoolest). See, mida me veel ei tea, pole niivõrd väärt keskendumist, arutamist, mainimist. Sest seda me ju ei tea! Võib-olla on see isegi ebateadus või esoteerika. Vahel on mul tunne, et peaksime rohkem respekteerima seda, mida me ei tea. Mitte häbenema oma teadmatust.
Vahel võib ühe teadlase suurim panus (avastus?) olla oma seniste teadmiste põhjal püstitada mingi laiem küsimus, millele vastust ta ise anda ei suudagi. Aga ainuüksi julgusega see küsimus ikkagi püstitada, raputab ta kogu senist maailma.
Võib-olla on ajakirjanikud vabamad seda tegema, aga seetõttu ei ole me ka nii tõsiselt võetavad kui teadlased. Me räägime liiga palju. Aina püstitame ja küsime ja kahtleme ja kommenteerime.
Ma väga üritan oma lugudega seda teha: rääkida mitte lihtsalt rääkimise pärast. Anda edasi mingit suuremat sõnumit, mis läbi selle loo, mis võib esialgu tunduda täitsa teisest ooperist, jõuab lõpuks ikkagi inimese endani. Enda sisse ja südamesse.
Vahel ma võtan seda ülesannet nii suurena, et mul polegi nagu midagi öelda. Kõik on öeldud ja kirjutatud. Siis tekibki selline eksinu moment, et miks minu sõna üldse veel siia vaja on. Järjekordne meelelahutus? Ja teine kord ma saan täpselt aru, miks seda vaja on. Seni, kuni see mulle endale isiklikult on uus avastus, õppimiskoht, on seda mulle endale isiklikult vaja. Mulle endale on konkreetse artikli kirjutamist vaja.
Näiteks tegin sel nädalal intervjuu Irja Lutsariga (tema on ka selline teadlane, kes oma teadmiste põhjal neid suuri küsimusi julgeb küsida) borrelioosist. Ja siis ütles ta äkki nii:
"Olen palju mõelnud sellele, et kui mina arstina alustasin, siis nii palju depressiooni ei olnud. Me oleme loonud endale pildi, et elu peab olema ideaalne. Vaatasin arvamusfestivali ja nägin, kuidas noored inimesed kujutavad ette, et kõik on nende enda teha, et elus midagi viltu ei lähe. Aga on surm, haigused, mida ravida ei saa, õnnetused, milles keegi süüdi ei ole. Lähevad asjad viltu. Oleme endale kujutanud ette seebiooperi ideaalse maailma ega suuda leppida kohati reaalsusega. Me tahame saada igale asjale lahendusi ja see on ka minu kui teadlase eesmärk. Aga neid paraku alati ei ole."
Mina teen ka seda. Ja olen uppunud sellesse reaalsusesse, et ma ei taju seda enam kõrvalt. Olen iseenda perfektsionismi vang. See teeb mind õnnetuks. Just viimasel ajal. Ja Irja Lutsar aitas mul seda märgata rääkides puukborrelioosist. Ma jõudsin oma lugu kirjutades mingit kolmandat teed mööda iseendani.
Aga siia ma panen nüüd selle Oliveri küsimuse, mis mind selle kirjatüki kirjutamiseni üle pika aja viis: oleme me inimeksistentsi koidiku või lõpu eel? Inimesed on ilmselt alati arvanud, et nad elavad pigem eksistentsi lõpu aegades. Aga mis siis, kui see on kõik alles algus?
Armastan sind, Oliver.
Veel erilist tänasest - minu ja Maru saladuslik 20. augusti rabamatk. Oli alles päev!
