• Tiina Kaukvere

Mis juhtus?

Kirjutasin selle teksti 24. mail telefoni. Olin taastunud ühest operatsioonist ja ees ootas uus. Õnnetus juhtus pea nädal varem. Seda kõike, mis veel enne minu sees toimus, on väga raske tagant järgi kirjeldada ja isegi sellele tagasi mõelda.





Tõttöelda ei olegi isu väga kirjutada, aga midagi muud eriti teha ei ole ja tunnen, kuidas iga päevaga muutub kogemus üha kaugemaks ja ebamaisemaks, et varsti võib-olla ei olegi midagi kirjutada, kui ka tahaks. Mäletan ähmaselt, kui tohutu tänutunne mind valdas peale õnnetust ja sellele järgnevatel päevadel. Piisas, kui keegi käe laubale pani ja ütlesin talle kohe, kui hea inimene ta on. Nüüd saab pea nädal liikumatuna haiglavoodis ja tekkima hakkab mingi muu tunne. Sellepärast proovin iseenda jaoks kirja panna selle esimese kogemuse.


Mis juhtus?

Sõitsin Tõrvast koju oma pere juurde, autosse pakitud kaks uut kappi. Käisin Rõngus poes, ostsin Regati jäätist. Päike paistis. Eestimaa rohetas. Ilus ilm. Ei jõudnud pikalt sõita, kui nägin, kuidas vastutulevast autokolonnist vajub otse minu sõidurajale punane auto. Ilmselt pidurdasin veidi ja see oligi vast kõik, mida lisaks teadvustamisele, et tuleb kokkupõrge, teha jõudsin. Laupkokkupõrge maanteekiirusel.


Ma ei mäleta ühtegi valuhetke põrke ajal, kuigi turvarihm soonis mu alakõhule verevalumi ja murdis rangluu. Mäletan vaid, et tundsin tohutut elujanu, kui sain aru, et olen peale seda pauku elus. Autost välja! Mis juhtus? Ja eluga edasi!


Ent siis hakkasin tundma suurt valu põlvedes. Sain auto ukse paokile ja hakkasin karjuma abi järele. Mitu autot sõitis mööda (ilmselt küll, et parkida), aga mul oli tunne, et keegi ei tule mulle appi. Lõpuks tõmbas keegi hea ja ähmis täis mees mind suure nõudmise peale autost välja. Kui ta mind tee äärde lohistas, sain aru, et olen murdnud kõik jäsemed. Need raksusid veidralt ja tegid põrguvalu. Aga kuskilt kuklast tunnetasin, et kere on vist terve. Selg ei valutanud ja kõht samuti. Hull pissihäda oli vaid asi, mille üle kaebasin. Mees lohistas mind murupervele, mis oli vist maanteekraavi algus ehk kaldu. Jäin sinna kõhuli, sisuliselt põlvede ja küünarnukkide otsa. Jube valus hakkas üsna kiiresti, sest keharaskus oli katkistel kohtadel. Kõik krudises ja pidin end hoidma vajumast ebatasasel kallakul.


Samas toimus mingi rahunemine seal näoli rohus lamades. Keegi võõras naine paitas mind õrnalt. Päästeametnik rahustas, et kiirabi on teel. Tahtsin asendit muuta, aga seda ei julgenud enam keegi teha. Pissihäda oli ka suur. Aga ma ei olnud hüsteerias. Ma olin üsna rahulik ja mõtlesin, et nüüd see on juhtunud. Nüüd on nii ja ma ei saa midagi teha mingi valemiga. Sellepärast olin üsna rahulik. Hakkasin mõtlema, et kas mina põhjustasin selle avarii. Kas mina tegin midagi valesti ja juba selle küsimuse esitamine tekitas nii suurt hirmu. Kas see oli minu pärast. Kuulsin teistelt aitajatelt, et teine vigastatu on naisterahvas ja teda lõigatakse autost välja. Ta on samamoodi teadvusel, aga tema seisund näib raskem. Kuulsin kaugelt kellegi kiljatusi. See tekitas hirmu. Kiirabi tuli, aga mitte minule, vaid talle.


Ootasin veel ja valu muutis mu kärsituks. Hakkasin mõtlema Marule, Oliverile. Alles nüüd. Enne olin nii keskendunud endale. Nii suur oli soov endise järgi, mis ühe hetkega oli käest võetud. Lõpuks jõudis kiirabi ja sain aru, et algab ikkagi pikemat sorti rännak. See oli raske tunne, et ma ei näe Maru ja Oliveri. Tahtsin Oliveri kohe ja nüüd näha. Kiirabitöötaja helistas minu telefoniga talle. Oliver oli Maruga mänguväljakul. Kõik mis ma tahtsin, oli Oliveriga rääkida. Kogu selle teekonna ja rännaku vältel. Kiirabiarst tegi veel sadat muud asja ja katkestas pidevalt kõne. Ta tundus samuti veidi ärevil. Ma palusin ikka uuesti, et ta helistaks. Ja ta helistaski.


Haiglas läks kõik aeglaselt ja kiirelt, kui see võimalik on. Mul lõigati riided seljast, viidi uuringule, kus selgus, et kõik jäsemed ongi paralleelselt murdunud. Pandi kateeter, võeti koroonatest, anti fentanüüli ja lahastati ning siis jäin ma kivikõvale traumamadratsile ootama oma koroonatesti tulemust. Tahtsin ainult koju saada. Tehke kõik ära ja ma lähen koju.


Natuke rahustas teadmine, et täielik paranemine on võimalik, aga siis ilmus kuskilt arst, kes teatas, et kõike tuleb opereerida ja ei tea, millal jõuab, sest kohe 10 tundi ei tahaks jutti opereerida. Hiljem kuulsin, et ta opereeris sisuliselt terve öö sama naist, kes vastassuuna vööndisse kaldus. Tema vigastused olid raskemad.


Ühtäkki oli kell 22. Kuidas aeg nii kiiresti läks. Mind sõidutati kärarikkast ja eredast EMOst sumedasse traumatoloogia intensiivosakonda. Seal oli kõik hoopis teine. Vaikne ja hämar. Nagu oleks koju jõudnud. Mind ootasid ees kolm õde-hooldajat. Neist üks, kõige vanem, tegi hoolivalt selgeks, et see siin on nüüd minu koht ja ma olen elanud üle suure trauma. Sa pead siia jääma pikaks ajaks, kuuks vähemalt, ütles ta. See oli ühtaegu reaalsusega vastu vahtimist andmine, aga teisest küljest oli see koht palju meeldivam kui EMO. Niiet ma ei osanud midagi kosta. Küsisin vaid, kas neil midagi magusat pole.



Terve öö ma sõin õdede ja hooldajate komme. Kui valus oli, palusin, et õde uue kommi mulle suhu paneks. Mõnikord ajasin ta selleks keset ööd üles. Ega ma ise ei maganud, tukkusin vaid vastu hommikut. Ja siis ärkasin soojas hommikuvalguses mingi suure tänutundega. Nii hästi läks kõik! Milline pere mul ikka on! Inimesed on nii head! Öö jooksul palusin medõel ka endale korduvalt kaissu tulla. Ära mine kaugele, ole minu lähedal, ütlesin talle. Ma tahtsin nii väga, et keegi mind lihtsalt kallistaks ja hoiaks. Ükskõik, kes.


0 views

© 2023 by NOMAD ON THE ROAD. Proudly created with Wix.com