Kolm aastat kogu uudismeediat kõrvalt jälgida on arvestatav aeg. Tunnen, et nüüd on vaja uuesti hakata ajakirjandust tegema. Ma jätkuvalt usun, et ajakirjandusel on võime muuta elusid. Ma loodan, et mul on võime teha head ajakirjandust.
Mul ei ole ootamatult rohkem aega sülle sadanud, aga ma plaanin aega võtta. Kuskilt. Noorim poeg saab peagi 1-aastaseks, vanim 3-seks. Ta pusib lasteaias käia ning on vahel suur emotsioonide pundar, mina ühes temaga. Nad on minu elu kõige suuremad iseloomukasvatajad. Ma võiks veelgi lapsi saada, aga paraku ei ole sellest “koolist” vaheaegu. Ma ei tea, kas mul on energiat…
Lukas on ikka igapäevaselt minuga. Ainult Helvia käib vahel abis, aga muus osas ei ole meid õnnistatud vanaemade-vanaisadega, keda oleks tagataskust alati võtta. Aga ilmselt vähestel on. Vanaemad-vanaisad käivad tööl.
Siiski, ma otsustasin, et minust saab jälle ajakirjanik. Ma kirjutan vähe, aga ma kirjutan suurelt ja põhjalikult! Ma panen kõik selle, mis mul veel on laste kasvatamise kõrvalt järel, oma tekstidesse. Ma ka tunnen, et mitte ainult mul ei ole seda vaja, aga mind on samuti vaja.
Ma hakkan pikemaid uurivaid artikleid kirjutama väljaandele Edasi.org, mis seni on pigem arvamusportaal. Mulle meeldib, et minu töö ei vaju seal igavikku paari päevaga, nagu päevalehtede puhul. Ja ma kavatsen lugudega vaeva näha. Vaagida probleeme, mis on minu arust kõige tuntavad meie argielus, kuid millegipärast saavad vähe tähelepanu. Nad on nii osaks meist saanud, et me justkui ei oskakski enam neid probleemidena näha.
Näiteks nutisõltuvus. See on laias laastus esimene teema, mille kallal ma hetkel artiklit pusin. See on ju minu teema! Hetkel istun siin Werneri kohvikus ja ootan kõnet ajuteadlaselt, kes räägib väga hirmutavat juttu selle kohta, mida toob kaasa see, kui nutiseade väga noorelt lapsele kätte anda.
“Seega, kui annate lapsele õhtul kätte nutiseadme, et ise sel ajal oma nutiseadmes istuda, siis rikute enda aju ja muudate oma lapse aju arengutrajektoori kogu ta ülejäänud eluks,” on ta öelnud.
Juba ülikooliajal tajusin, et olen ekraanisõltlane. Nutitelefonid veel niimoodi ei huuganud, aga rullisin ma uudiseid, rullisin sotsiaalmeediat. Lõin endast mingit kuvandit ja siis põdesin sellepärast. Mäletan, et sain oma sõltuvusest aru, kui lugesin artiklit “Is Google Making Us Stupid”. Ma ei suutnud seda lugeda ühe hingetõmbega. Mu aju vajas katkestusi. Rullimispause.
Nüüd, võideldes ise selle sõltuvusega, üritan ma kirjutada samal teemal midagi, mis oleks mõjuvam kui kõik varem kirjutatu.
Minust saab jälle ajakirjanik!
