• Tiina Kaukvere

Minuga on sel teel koos olnud ime



Ta sünnib siia maailma juba mõne kuu pärast. Ta oli minuga kogu selle raske õnnetuse ja teekonna paranemisele. Ta on nii väike, aga olnud juba nii suureks toeks mulle, andnud jõudu ja lootust. Ei jätnud mind üksi ning ma ei suuda selle eest kunagi lõpuni oma tänu väljendada.


Sattusin õnnetusse ajal, mil ootan teist last. See on aeg, kus naised hakkavad enda eest veelgi rohkem hoolitsema. Kes kardab kohvi juua, kala süüa. Kes jätab suitsetamise maha. Mina igatahes sõitsin ultrahelisse raudvoodis, mida lükkas kaks põetajat. Olin kipsis, üleni lilla-kolla-punane. Nunnud beebipildid haigla seinal, ilusad rasedad ja siis mina oma raudvoodiga - iga raseda suurim hirm. Trotsist asetasin rasedakaardi endale haiglakoridoris demonstratiivselt kõhule: vaadake, siin on midagi peale nende vigastuste veel!!!


Kui õnnetus juhtus, seljatasin just iiveldust täis esimest trimestrit. Ootasin kergemat suve. Tuli midagi muud.


Kui pauk käis, arvasin muidugi, et olen kaotanud kõik. Esiistme all oli suur loik ja ma kahtlesin, kas see on äkki mõni minu kehavedelik. Ent üsna pea, isegi veel rooli taga kinni istudes, tekkis tunne, et oodake! Ma pean ju see aasta veel sünnitama! Ei, ei, ei! Katkusin ukse kindlameelselt irvakile. Tundsin alakôhus väikest valu, ent mul oli endiselt pissihäda, mis vaevas juba enne õnnetust. Järelikult ei saa midagi väga halvasti kõhus olla, kui selline ihuhäda end normaalselt tunda annab? Pealegi oli tugev tunne, et olgu, mis on, keegi tahab sündida! Ja mina pean seda talle võimaldama!


Veidral kombel pakkus see turvatunnet, et kõik peab siis ju hästi minema! Olingi kogu kiirabistamise vältel seetõttu üsna stoiline, rahulik. Haiglas nägin verevalumeid puusakontidel, mille oli teinud turvavöö, aga sain kinnistust, et lootega on hästi. "Vähemalt praegu", toonitati mulle. "Prioriteet on ema. See kõik on suur stress kehale, aga teeme kõik ja võtame arvesse..." Nii mul ei jäänudki üle muud kui lihtsalt head tunnet usaldada. Sest see oli õnneks ka nii tugev, et sõitis isegi hirmust üle. Ent hirmuhetki oli kindlasti ka. Näiteks palusin ühel õhtul õel oma kõhtu katsuda, sest see vist (?) valutas ja mul endal olid käed kipsis.


Intensiivis lamades aga rääkisin lootega, et pea nüüd vastu! Ole tugev, sest ka mul oli vaja siis tugev olla. Tõttöelda oli see loode mulle raskel ajal suureks abiks. Ma polnud ju üksi ega saanud lubada vaimselt lõpuni murdumist.


Oma esimesest rasedusest mäletan ikka pidevat muretsemist ja ülemõtlemist. See vist käibki raseduse juurde, sest sa annad ju kontrolli nii tähtsa protsessi üle suuresti ära. Oma kehale. Ehkki tahaksid kõike mõistusega kontrollida. Sa ei saa kontrollida, kas beebile ikka kasvab viis sõrme ning kas kõik on õigel kohal. Saad vaid loodust usaldad.


Olukorras, kus ma pidin vaatama, kuidas endaga hakkama saada, oli seda kontrolli tohutult lihtsam ära anda. Mõtlesin, et tuleb, mis tuleb... ja mina ei saa sinna suurt midagi parata. Seetõttu polnudki vaja neid stsenaariume peas läbi mängida ega pisidetailide manageerimisega end hulluks ajada. Mõte, et minust eriti midagi ei sõltu, vabastas muretsemisest. Haiglas veedetud ajal tegin seda üsna minimaalselt. Kõik oli nagunii kui hobuse unenäos. Mida sa selles olukorras ikka oskad veel ette näha ja muretseda.


Ent midagi ma siiski teha sain või proovisin. Pidin kannatama rohkem füüsilist valu ja panin oma valutaluvuse vägagi proovile keeldudes valuvaigistitest kuni valu paisus talumatuseni. Ent olen aru saanud, et talun valu hästi (seegi kasulik teadmine). Vaid peale operatsioone vajasin valuvagisteid. Edasi sain juba enda kehaga ise hakkama ja ei pidanudki suurt kannatama. Unetus oli isegi keerukam mure, sest ka unerohud olid mulle keelatud.


Olen seda rasedust oluliselt rohkem lasknud omasoodu kulgeda, see tähendab usaldanud loodust ja hetke. Veidral kombel on see vabanemine võimaldanud mul kõigest hoolimata seda rasedust ka rohkem nautida. Tunda liigutusi, paitada kõhtu ja rõõmustada.


Seni on kõik hästi. Teine poiss veel! Ootan temaga kohtumist väga.

285 views

© 2023 by NOMAD ON THE ROAD. Proudly created with Wix.com