Lähedase pulm liigutab, ent kui hakata end abielluja rolli ette kujutama, siis tekivad ikkagi kahtlused ja küsimused. Üks olulisemaid on ilmselt: kuigi armastus on suur, siis miks üleüldse abielluda?
Kui hakata otsima ajaloost abiellumise põhjuseid selgub, et ükski neist pole täna enam päriselt asjakohane.
Näiteks ütleb Vikipeedia, et kanoonilise õiguse järgi on abielu "mehe ja naise vaheline kestev ühendus, mis on rajatud selleks, et ühise sugulise tegevusega sigitada järeltulijaid.” Võib-olla oli sel omal ajal ka inimlikult praktiline väärtus lisaks abstraktsele “jumala tahtele” - mehed tahtsid olla kindlad, et lapsed, keda nad kasvatavad, on ikka nende lihased. Selle kindlustunde andjaks oli abielu. Lisaks oli oluline, et järglasel oleks lapsevanemad, kuna ühiskonnal ei olnud vahendeid ega solidaarsust vallaslapse kasvatamiseks.
Ehk siis lihtsalt suguelu reguleerimise ja kontrollimise vahend? Tänapäeval pole abieluvälised lapsed enam tabu, nagu ka isadustest või rasestumisvastased vahendid.
Samas elu ja inimkonna harjumuste üle filosofeeriv Urantia raamat väidab näiteks, et metslusest kõrgemal tasemel ei ole vabaarmastus siiski kunagi ühiskonnas heas kirjas olnud. Kohe, kui hakkasid moodustuma sotsiaalsed rühmad, algas ka abieluseaduste ja piirangute aeg. Ma ei tea, kui usaldusväärne see tundmatute autorite kirjutatud tekst on, ent kõlab üsna loogiliselt.
Abielu olemusega on end põhjalikult kurssi viinud EKRE juhatuse liige Urmas Espenberg. Tema kirjutab, et ürgajal valitigi sekspartneriks see, kes ette juhtus. Ent ühiskonna arenedes olnud just naised tüdinenud erinevatest partneritest, alalisest sünnitamisest ning teadmatusest isaduse suhtes ja hakkasid nõudma paarissuhet kindla mehega. Ent Espenbergi andmetel nõudsid monogaamiat lõplikult ikkagi mehed , kes emotsionaalselt oleks tegelikult eelistanud mitmeid partnereid. Praktikas aga oli monogaamia lihtsam ja mees tahtis kindel olla, kes tema lapsed on. Viimane on usutavam kui naiste ootamatult tärganud teadlikkus.
Espenbergi kirjutise kohaselt sai eriline vagatsemine elunormiks keskajal kiriku tõttu. “Ükski religioon pole olnud seksi vastu nii vaenulik kui ristiusk, isegi suhteliselt rangete kommetega islam lubas näiteks mitmenaisepidamist,” kirjutab ta oma tekstis “Armastus muutuvas ajas” (seda saab lugeda siit).
Juriidiliselt võeti peale Eesti vabariigi loomist perekonnaseadusega abielu registreerimine kirikult üle. Seda sõlmib tänapäeval ametnik või spetsiaalsete volitustega vaimulik või notar. Abiellumise eest tuleb maksta 30 eurot riigilõivu. Kui otsida seadusest täna põhjendusi, miks abielluda, siis leiab seal eelkõige viiteid varasuhete reguleerimisele. “Abieluavalduse esitamisel selgitab perekonnaseisuametnik abiellujatele varasuhete õiguslikku olemust ning asjaolu, et kui abiellujad oma valikut ei avalda, loetakse nende poolt valituks varaühisuse põhimõte.”
Romantika just mitte, ent praktiliselt muudab ilmselt paaride elu lihtsamaks. Maailmas, kus riigipiirid üha vähem armastust takistavad, on abielu sageli ainsaks võimaluseks koos olla. Need inimesed ei pea pikalt juurdlema selle üle, kas abielluda või mitte ning mida see ikkagi täpselt neile tähendab. Nii ongi ajalooliselt ju valdavalt olnud.
Ilmselt ongi abielu pikalt olnud armusuhte reguleerimise asemel just ärisuhte reguleerija. Espenbergi hinnangul tõi selle kaasa kapitalismi areng. Ka Vanas-Roomas tähendas abielu näiteks eelkõige mehe ülemvõimu naise üle, kes oli nii isiklikult kui varaliselt mehest sõltuv. Kogu naise vara läks mehele ning naine kaotas juriidilised sidemed oma isa perekonnaga.
Täitesti paanilist abieluvajadust kajastab hästi näiteks Jane Austeni 1813. aasta romaan “Uhkus ja eelarvamus”, mis tuletab meelde, et kui peres olid ainult naised, siis nende isa surma puhul jäid nad kõik koduta, sest pärismisõiguse sai lähim mees sugukonnast. Niisiis käis paaniline meheotsing, et mitte kaotada kõike materiaalset.
Nii on abielu institutsioon naise vastu ajaloo vältel üsna jõhker olnud. Huvitav küll, miks on ajalooliselt ikkagi olnud mees niivõrd palju “parem” naisest?
Tänapäeva moslemimaailm tuletab sellist positsioonide erinevust endiselt hästi meelde, ent ka see on muutumas. Kohtasime näiteks Doha lennukis paari lapsega. Naine oli küll riietatud ülimalt traditsiooniliselt, ent tema lühikestes pükstes mees mässas beebiga pea sama palju kui imetav ema. Eks mingi romantika selles on, kui tunned, et kuulud oma armastatule. Probleem aga seisneb vist selles, et kokkuleppeabielus tuleb see armastus kunstlikult luua. Ent see on juba asi, millest mul õrna aimugi pole. Võib-olla pole see selliste kokkulepete puhul, mille murdmine nagunii kunagi kõne alla ei tule, üleüldse teema. Milleks endale liiga teha mõtlemisega?
Suur osa ajaloolistest abielu sõlmimise põhjustest on tänaseks niisiis kadunud. Jääb vaid pisijuriidika, mis mõnel juhul siiski elu palju lihtsamaks muudab.
Ent teistel juhtudel… milleks abielluda?
Taaskord tsiteerin EKRE juhatuse liiget Espenbergi, kelle tekst armastusest on muide tõeliselt põnev, olgu ta koduerakonnaga kuidas on. Moraalinormid leebuvad, ristiusu range mõju väheneb, tekkiv sugudevaheline võrdsus, suhtlustehnoloogiate areng, meditsiini ja farmaatsiatööstuse areng, individualism, pikk vallaliseiga, suur vabaduseiha ning vähem siduvaid järeltulijaid… “Kas armastus on kriisis või saab sellest välja? Kas abielu päästetakse?” Nii küsib Urmas Espenberg.
Ent kui koristada ära kõik praktilised põhjendused abiellumiseks, siis jääbki alles ju vaid armastus? Kas pole nii? Kui pole majanduslikku vajadust abielluda ning pole ka vajadust piirata oma seksuaalsuhteid, kuid sellele vaatamata on siiski tugev tunne abielluda, siis kas ei olegi see lihtsalt ilma tagamõtteta armastuseavaldus oma partnerile? Selleks ei olegi mingit muud põhjust, kui lihtsalt armastus.
Sellisel juhul pole abielu mitte kriisis, vaid hoopis hiilgeajal sümboliseerimaks mehe ja naise vahelist ehedat armastust ja liitu. Abiellutakse ilma otsese vajaduseta… armastusest.
Mullu sõlmiti Eestis 6573 abielu ja see arv on viimase kümne aasta jooksul pigem tõusuteel olnud. Osa neist liitudest on sõlmitud kindlasti ainult suurest armastusest, osa ilmselt ka mingi hirmu (olgu selleks majanduslik või mõni muu) mõjul. Ent 3199 lahutust (üsna stabiilne number) mullu annavad mõista, et inimese meel on muutlik, kui ühtegi sunduslikku põhjust enam pole.
