• Tiina Kaukvere

Midagi otsimas (mummudega)

Olen rändurihing. Pidevalt ma tahan asju pakkida ja kuskile edasi minna. Siis on mul hea olla. Vähemalt korraks. Pilt peab liikuma. Aga mille eest ma põgenen?



Kui ma vaatan suurt maailmakaarti, siis mõtlen, et kui lahe oleks vanaduses mõelda, et ohoo, ongi maailm mul peo peal. Kõik siin on nähtud ja tehtud. Nüüd tahakski sellest maailmast jälle kuhugi edasi liikuda.


Olen nädala Tartus olnud. Algul oli väga hea. Kohe väga hea oli asjad lahti pakkida ja neid sorteerida. Nii suurt naudingut tunnen, kui näen, et midagi on mõnuga kasutatud ja kantud. Olgu see kleit või mingi ese. Mina ei hoia asju kapis ja vitriini taga. Ma tahan oma asjad läbi kulutada ja läbi kanda! Tõeline rõõm on näha näiteks lapsi poristes vihmariietes. Nad on neist riietest kõik võtnud, et nautida iga viimsetki hetke õues. Ja nad on neid isuga "kulutanud". Ei ole võimalik olla ühtaegu laps ja ühtaegu puhas.


Nüüd hakkan aga juba tundma sellist paigal seismist. Kurb. Kõigest mõni päev.


Ehk aitab kaasa ka ilm. Lämbe kleepuv palavus. Kuumuse eest pole väga palju kohti, kuhu kesklinnas põgeneda koos beebidega. Igatahes on vana tuttav tunne, et tahaks kuskil mujal olla, nüüd tagasi.


Õnneks saangi homme jälle asjad pakkida ja siit tolmusest linnast vehkat teha.


Aga ma juba tean ennast... Et mõni päev ja mõtlen, kuhu edasi? Kui väsitav võib see olla. Ja samas ka nii huvitav...


Et ma niimoodi ju juba pikalt olen midagi otsinud, olen aru saanud, et asi ei ole kohas. Ei ole ilmselt olemaski sellist kohta, kus ma tunneks, et oi, sellepärast ma ju ringi rändasingi! Vähemalt mitte kauaks. Varem või hiljem on mul tunne, et pean ka siit lahkuma.


Asi on minus. Oma praeguses eluetapis olen selline, kes ei ole rahul. See võib kõlada dramaatiliselt, ent tegelikult, kui olla päris aus, siis ma tunnen üsna väheseid inimesi, kes üleüldse rahul on. Rahulolematus on evolutsiooni mootor. Aga mina tunnen, et võiksin olla veidi vähem rahulolematum. Või siis... veidi rohkem rahul. :) Näe, jälle rahulolematu.


Samas on see väärt äratundmine. Muidu kihutadki mööda ilma ringi ja mõtled, et aga äkki nüüd saabub nirvaana. Jube kaugele, teise maailma otsa, olen ka reisinud, et tunda seda vana ja tuttavat rahulolematuse tunnet.


Asi ei ole kohas. Asi on minus, olen nendel rännakutel mõistnud. Ma pean õppima aru saama, mis on see, millega ma rahul ei ole. Siin ja mitte seal.


Ma arvan, et see on rahulolu iseendaga.


Ent seniks sain jälle ringi rännata. Võtsin mummud ja sõitsin Hiiumaale. Tore oli ju ka selles rahulolematuses. Perekond, sõbrad, loodus, kallis Hiiumaa. Ja kurb oli ka, sest vanaisa pole enam.


Retro segumasin, mis Koit Marule kinkis. Töötab nagu oleks eile poeriiulilt võetud.
Asusime teele 11. juunil. Lukas sai siis 6-kuuseks!

Pakkisin beebid autosse ja sõitsin nendega Tartust Kärdlasse! Kell 9 hakkasime sõitma, et jõuda kell 16 praamile. Vahepeal käisime väga vajalikke käike. Näiteks Türi mänguväljakut inspekteerimas või tanklates imetamas. Lämbe suvi oli alles esimesi päevi kohal. Kaasa pakitud kevadjope seda veel ei teadnud...


Õnneks jõudis samale praamile Norrast ka Tõnis. Polnud teda kaua näinud.

Hiiumaal me...

...matsime vanaisa Kassari surnuaeda,


...mängisime väga palju Beritiga!


...nutsime ja naersime (ja higistasimeee!),


...TURNISIME!


...tegime lugematul hulgal videokõnesid kodustega,


...kohtusime kallitega, keda polnud kaua näinud koroona ja minu avarii tõttu,


...sõime head ja paremat kraami!


...sõitsime palju tõuksiga (ja aitasime üksteist),


...uurisime elukest,


...käisime vanamal külas,


...nautisime merd!!!


... tähistasime!


... ootasime valget laeva (mis saabuski!),


... saime kõva jaanivihma kaela,


... ja mina tuletasin endale meelde, miks mulle nii väga Kärdla meeldib!


The End!



84 views0 comments

Recent Posts

See All