Mul on sageli raske öelda häid sõnu, ma ei tee väga sageli komplimente. Südames tahaks palju rohkem hästi öelda, oma armastust ja poolehoidu näidata. Samal ajal on mul endal kohati ebamugav komplimente kuulda - tunnen mingit piinlikkus ja mõtlen, et «ja-jah, liigume nüüd edasi». Kuulen komplimente, aga justkui ei kuula neid. Ei võta neid omaks ega lase endast läbi.
Kunagi kuulasin ühe teadlase TED-talkist, et selline piinlikkuse tunne pole midagi erilist, üsna tavapärane. Paljud tunnevad nii, seda ütleb ka kehakeel - nad justkui tahaks komplimendi endalt maha pühkida. Nagu kompliment oleks mustus pluusil.
See on ilmselt seotud enesekindlusega - ehk ei pea kõik end komplimendi vääriliseks? Või siis enesekriitilisusega - omadused, teod või välimus, mille eest kiita saadakse, on elementaarsed nõudmised iseendale. Iseenda vastu ollakse lihtsalt nii karm ja nõudlik, et kaob oskus hinnata komplimente. Neid pole siis isegi võimalik teha.
Igaüks peaks ise välja mõtlema, kummal juhul ta komplimente endalt maha pühib, sest reaalsuses me januneme kõik vähemal-rohkemal määral teiste heakskiidu järele. Oma kogukonna heakskiidu järele. Me ei julge väga palju erineda, lihtsam on massi sulanduda. Meil on üks mood, sarnased maitsed ning me isegi veidi pelgame seda, mis on erinev. Me tahame pigem kuuluda, mitte erineda. Isegi erineda julgetakse siis, kui mingigi kuuluvustunne on saavutatud.Sellepärast moodustatakse ka erinedes omasuguste kampasid - veganid, geid, pensionärid, budistid, punkarid, hipid... Inimene on karjaloom, ta vajab oma karja tunnustust. Ta vajab teiste komplimente.
Proovin neid komplimente tunnetada, hinnata, oma kehast läbi lasta. Isegi, kui see algul on võõras. Pean end üleüldse kiitma õppima, mõnikord on lihtsalt vaja võtta hetk ja öelda - kurat, kuhu ma jõudnud olen, vägev! Ma olen ikka tegija! Ja see tunne on siis vaja kogu kehast läbi lasta. Kes see teine ikka paremini teab, kui palju sa pingutama oled pidanud, kui mitte sina ise?
