• Tiina Kaukvere

Maailma igatsus

(Selle ma kirjutasin 7. märtsil.)



Oleme siin Otepääl Oliveri õe juures peidus kõige eest - inimeste, uudiste, autode, kära, koroona… Siin on lumetorm ja selles tormis on nii rahulik. Eile aina ringi keerleva lume käes väikelinna vahel jalutades tundus, et oleme ainsad hingelised. Mitte kedagi teist ei olnud tänavatel. Ei põlenud ka tuled kodudes. Ja lumesahk polnud tänavaid puhtaks lükanud. Olime meie, tuul ja maalt taevasse ja taevast maale sadav lumi. See oli suurepärane ilm.




Täna lumemöll jätkub ning oleme näinud ka ühte naabrimeest lund lükkamas. Selgus, et meid on märgatud. Kas me oleme Otepää uued elanikud, arutatakse Facebooki sõnumites. Kuidas me nii vaikselt kolida saime? Tänapäeval müüakse maju ju mööbliga? Igatahes julges naabrimees välja selgitada, et ei, me ei ela siin. Oleme külas, hoiame maja soojana ja naudime lumemöllu.




Niimoodi reisides, kasvõi naaberlinna, tunnen alati, kui hästi mõjub keskkonna vahetus. Ja kui lihtne on ainult oma kodus istudes “kinni jääda” pisiprobleemidesse, mis pole tegelikult probleemid. Siis tekivadki mingid suured mured, mis tegelikult polegi suured ning sageli isegi mitte mured. Minu suurim unistus on alati olnud reisida ja maailma näha. Meie maailm on suur ja mitmekesine, aga ometi nii hoomatav.


Ühest küljest ei ole see koroonaaeg mulle olnud kuidagi eriliselt keerulisem, nagu kuuldavasti paljude jaoks on. Beebi ja suure beebiga on nagunii hea olla üsna paikne. Ja pool aastat ning terve suve röövis minult hoopis autoõnnetus. See juhtus täpselt siis, kui lõpes eriolukord. Teisest küljest tunnen ikkagi seda, kui suletud on praegusel ajal maailm, mis vahepeal hakkaski tunduma liiga kättesaadav ja liiga oma. Läheks teise maailma otsa? Ei jõudnud veel mõeldagi, kui juba olid lennupiletid taskus. Ja mõni kuu hiljem istudki seal teises maailma otsas ja meenutad, kuidas sa alles kõike plaanisid. Isegi haiglavoodis uurisin lennupileteid. Ja üheksandat kuud rasedana! Siis tuli meelde, et ahjaa, praegu sinna pileteid ei müüda, see riik on lukus, sinna minna on kahtlane jne. Ent eile märkasin poole silmaga artiklit perekonnast, kes läks koroona kiuste ümbermaailmareisile. Beebiga! See tuletas meelde, et olgu kuidas on, unistamine on endiselt mitte ainult lubatud, vaid ülimalt vajalik! Unistused lähevad täide.



Ja nüüd ma siin, lumetormises Otepääl, unistangi. Ma unistan, suur beebi kõrvaltoas magamas ning väike akna all, keset lumemöllu tihedalt pakituna, et olenemata maailmas valitsevast kurvast olukorrast, saaksime me peagi taas avastama minna. Et see oleks mingil moel, elusid ohtu panemata, kuidagi võimalik. Sel aastal tahaksin ma reisida Lõuna-Euroopas. Tahaksin jätkata Balkani riikide avastamist või siis igatsen Portugali. Algarve! Tahaksin reisida läbi imelise Norra kuni Lofootideni. Sel aastal tahaksin veel jõuda maailma kuklapoolele - Vietnam, Bali, Austraalia, mõni Okeaania saar, Polüneesia? Unistama peab suurelt. Eks vaatame, kuhu see postitus siit Otepäält viib! Hea, et ta vähemalt kirja sai!


PS! Kui väga on meil tänavu ikka talvega vedanud!!!





175 views0 comments

Recent Posts

See All

© 2023 by NOMAD ON THE ROAD. Proudly created with Wix.com