• Tiina Kaukvere

Ma ei suuda olla aus

Kaua on möödas sellest, kui midagi kirjutasin. Kui kirjutasin ja end seda tehes suurepäraselt tundsin, on veel rohkem möödas. Sellepärast otsustasin korra pausi teha, et lemmiktegevus mulle vastumeelseks ei muutuks. See oleks kohutav.


Ronin sellest trepist veel üles! Vot see mõte kõnetas mind Tartus Werneri kohvikus enne koju minemist. Vahtisin seal eile kuni sulgemiseni ca 2h suhteliselt tühja ja rahutu pilguga oma blogi. Täna tulin tagasi ja kirjutasin käesoleva teksti ühe raksuga. Niiet ronimine algas.

Paus muudkui venis. Tekkis hirm ja ebakindlus. Voldin kodus vaid pesu ega oskagi enam millegi kohta midagi arvata. Ja selle pinnalt tekkis kõva sisemine rahutus. Võtsin blogi lahti, hakkasin midagi kirjutama ja tundin vastumeelsust. Ei, see pole õige. Vale. Lugesin mõnda vana postitust, need panid mind õlgu väristama. Ei tahtnudki lugeda. Midagi pole nagu paigas… On isegi päris mööda.


Paar nädalat tagasi tellisin koju lehed. Kuuks ajaks Postimehe ja üheks kuuks ka Eesti Ekspressi. Sügis on käes, oleme taas Tartus paiksed. Nüüd võiks ju katsetada, kui palju ma tavalugejana ise lehte ette võtan.


Lugemist on. Kuigi mitte iga päev, siis nädala peale piisavalt. Vähemalt praegu julgen nii väita… Ent suure lugemiselamuse, mis kohe tellimist õigustas ja ka need täiesti tühjad päevad andeks andis, tekitas Tõnu Õnnepalu intervjuu.


Tunnistan, et kirjanikuna ma temast suurt ei tea. Ma pole teda lugenud. End lugesin tema intervjuud siiski, sest temast peavad väga paar minu tuttavat. Nende arvamus läheb mulle korda. (Ma ütlen, vahel on vaja, et sulle asju ette söödetakse! Aitäh, ajakirjandus!)


Õnnepalu rääkis kirjanikuks olemisest. Ta ütles midagi, mis mind väga kõnetas.


“Kui inimene räägib ja kirjutab sellest, mis tal on tõesti südamel, ja kirjutab nii, nagu ta mõtleb päriselt, siis on ikka huvitav. Aga kui inimene, kellel pole kirjanikukogemust, kes seda kunsti ei valda, hakkab kirjutama, siis enamasti ta ei kirjuta seda, mida mõtleb. Kirjutab seda, mida on kirjutatud, mida teised mõtlevad või on mõelnud.”

“Loomulikkus on kunst. Võib-olla on siin tegemist ka julgusega. Inimesed ei julge avaldada om mõtteid päriselt. (…) Need tunduvad liiga rumalad ja tavalised, või siis liiga imelikud. Mingi omapära on justkui moes, aga see on tegelikult selline standardiseeritud, teatud liiki omapära. Aga päris nii nagu inimene mõtleb ja on, seda ta kirjutada ei julge.”

Võiksin neid tsitaate siia veelgi kirjutada, ent laias laastus sõnastas Õnnepalu ära selle, mis mind enda tekstides häirib. Häirib nii väga, et tõukab eemale. Ma ei suuda olla aus. Ma üritan kõigest väest, aga ikkagi ei suuda.


Ent, minu esimene blogipostitus ju oli manifest: tahtsin olla spontaanne, olla ise. Vaba hirmust, mida teised mõtlevad. Arvasin, et avalikult oma tunnetest kirjutamine on selle treenimiseks piisavalt suur väljakutse. Ent tegelikult ei pruugi see nii olla. Sa võid ka hakata hoopis rohkem kaaluma, mida endast välja annad, kui sulle lugejad tekivad. Mis fotosid sa paned, et neid kõnetada. Kuidas sõnu seada, et huvi hoida. Kuidas pealkirjastad ja pilku püüad. See kõik on ju midagi muud minu eesmärgist. Ja ma tundsin seda.


Ma tahtsin olla vaba, ent teiste arvamus hakkas mind hoopis rohkem kammitsema. Siis tegin trotsist täiesti vastupidiseid samme. Nagu näiteks panin üles kõige argisemaid pilte elust beebiga. See oli julge samm, ent see oli ikkagi sõda. Minu sõda näilisuse vastu, aga minu eesmärgiks ei ole ju sõda. See on hingerahu ja blogi pidi saama selle koduks. Minu maailmaks, kus ma aktsepteerin end sellisena, nagu ma olen.


Ma ei ole mingi pakend, mis peab sisu söödavaks muutma. Ma tahan olla sisu, millel võib ja võib ka mitte olla pakend. Ma tahan olla aus iseenda ja oma lugejate vastu. Ma usun, et ainult nii on minu tekstidel mingi laiem mõte. Eesmärk eelkõige iseenda jaoks ja seejärel võib-olla ka kellegi teise jaoks. Sest söödavat eesmärgitust on piisavalt.


Annan endale veel võimalusi. Nii palju, kui neid vajan.


Tere tulemast minu maailma! On ülim au, kui see teid kõnetab. Nauding oli neid ridu siia kirjutada. Vana hea tunne... ahhh!

© 2023 by NOMAD ON THE ROAD. Proudly created with Wix.com