Ehmatav pilt, aga tegelikult oli mu eilne haiglas käik sealse trööstituse kõrval täielik luksus. On küll veidi valu ja hirmu, aga siiski väga eriline elukogemus.
Liikluskindlustus maksab, mistõttu olen haigekassa järjekordade väline priviligeeritud patsient. Hommikul tulen ja õhtul lähen. Kirurgiga lepin kokku, mida ja millal on vaja teha. See kokkulepitud päev muidugi langes kokku megalibedusega, kus ilmselt on vaja erakorraliste kukkujatega palju parandustööd teha. Minu kõrval lamas daam, kellel olid libeduserauad all, kuid ta oli kukkunud poe uksest sisse astudes endal puusaluu puruks. Õudne! Vähemalt sai ta magada, sest seda ta seal enamasti tegi. Minul oli kõva unepuudus kõik need kaks kuud haiglas, mistõttu ma vahtisin peaasjalikult lage.
Olen mõelnud, et miks ma siis ei lugenud ega kirjutanud palju rohkem! Eile operatsiooni oodates sain aru, et see keskkond... isegi, kui kõik seal pingutavad, et oleks nii mugav, kui üldse olla saab... see keskkond sellist loomingulisust ei soodusta. Ma rullisin kõvasti telefoni ja ootasin, mis järgmiseks saab. Põhimõtteliselt veetsin nii ka need suvised kaks kuud. Rullid hommikusöögini, siis rullid hommikuse treeninguni, siis rullid lõunasöögini, siis pärastlõunase treeninguni, siis õhtuse treeninguni jnejne. Koguaeg keegi käib midagi kontrollimas, mõõtmas, puhastamas. Pidev sagimine.
Seekord eemaldas kirurg mu vasakust jalast need rauad, mis aitasid luul kokku kasvada. Need olid vist minu luuga võrreldes üsna pirakad. Plaat turritas naha alt välja. Ja kuigi ma mõtlesin päev enne operatsiooni juba, et las ta olla... Siis haiglas kiirkõndi tehes andis see plaat mulle ikkagi selliseid kergeid puukaid. Kirurg julgustas ka pigem välja võtma. Olen veel noor inimene, kasvan kokku. Need 70-80-aastased kukkumisohvrid, keda ma haiglas pidevalt näen, maadlevad kõige tavalisemate luumurdudegagi väga palju kauem. Olen ka mõelnud, et vanuritest tuleks liikluses väga eemale hoida. Nad on nii haprad ja õrnad. Veidi ka hajameelsed võib-olla mingit teed ületades vms, kuid kui vaevarikas on nende paranemine. Viimati olin haiglas septembris ja siis lamas minu kõrvalvoodis sümpaatne proua Salme, kellele oli auto parklas otsa tagurdanud. No kui palju jama võib selline tobe asi ellu tuua! Esmalt operatsioonid, siis oota voodihaigena luu kokku kasvamist. Ja koju ka minna ei saa, sest kes seda prouat seal hooldab. Nii läks ta õendusosakonda, mis kogu lugupidamise juures sealsete töötajate suhtes, on ikkagi üks väga, väga trööstitu koht, kus paraneda.
Minu eilne käik haiglasse oli kõige selle kõrval lausa luksuslik! Plaaniline operatsioon, mis ühtekokku oli neljas narkoosiga operatsioon minu elus (viimase kahe aasta jooksul). Ja üleüldse olen ma viimase kolme aasta jooksul ikka kõvasti TÜ kliinikumi vahelt saalinud. Kaks last seal sünnitanud ning nende vahel oma haavu lakkunud. Tõesti, suurepärane tarkus on seal koos. Ent ka nii palju inimlikku tragöödiat, mistõttu on suhtumine täiesti arusaadavatel põhjustel kohati üsna robotlik. Püsti, üles, sööma, pikali, pesema. Minul oleks sellist tööd teha väga raske.
Eile tundsin juba, et kogu see opindusega seotud protseduurika on täitsa käpas. Täidad oma nõuseolekupabereid, siis ootad mõned tunnid. Siis läheb uks hoogsalt lahti ning kaks hooldajat viivad sind ettevalmistavasse tuppa. Voodi veeremise pealt tõmbab neist kumbki sulle pähe rohelise opimütsi. Kolladi-kolladi veered oma voodiga opiplokki ning sama hoo pealt vahetuvad inimesed, kes sinu voodit lükkavad. Neil on seljas teine kaitserüü ning nad toimetavad su ettevalmistavasse tuppa. Sümpaatne venekeelne vanadaam on mind juba varemgi n-ö ette valmistanud. Pannakse kanüül, küsitakse allergiate kohta. Siis tuleb narkoosiarst, kes alati on olnud väga sümpaatne, tutvustab end ja teatab, et "tuleb kiire uni". Veidi lamad seal äraootavalt. Mina oma vigastuste järellainetusega ei tunne peaaegu enam hirmugi. Samal ajal kuulen, kuidas kõrvalvoodis ootab onu kopsulõikust. Huhhuhuhuuu! See kõlab ikka kui horror mu "perifeersete vigastuste" kõrval. Ja siis sõidutataksegi juba mu käru edasi opituppa, kus eile pidin ootama iseäralikult kauem. Ronisin ise opilauale, tuttavad lambid pea kohal, ning mõtlesin, et see siin meenutab ju veidi garaaži! Avar, valge, remontimisplats keset seda kõike. Noh, nagu tänapäeva autoparandustöökojadki, kus kerge tümps ka alati mängib.
Korraks tulid mul pisarad silma, kuigi esimest korda tundsin enne narkoosi siiski end üsna rahulikult. Ma olen kindel, et paljud arstid, iseäranis kirurgid, ei saa isegi aru, millest ma siin jahun, kuid tavainimesel, kes medsüsteemiga kokku ei puutu, on operatsioonieelne hetk üsna maaväline kogemus. See on selline, kus mõtled tagasi oma elule ja eluvalikutele ning teed järeldusi. Eile tundsin, et ma olen isegi veidi õnnelik, et mul on luksus sellist kaemust teha. Kabuhirm ja ka kõige raskem füüsiline osa on minetatud. Nüüd on vaid lihvimine. Tõesti, luksus!
Lõpuks tuli narkoosiarst ning ütles veelkord, et tuleb kiire uni. Ja tuli ka. Kõrvades hakkas undama, mõnus oli olla. Korraks sain seda nautida ning järgmine hetk olin juba ärkamistoas. Veider on, et alati ärkan ma suure valuga, kuid peale ühekordse oksükodooni manustamist vajan ma harva hiljem veel mõnda paratsetamooli. Seekord pole sedagi vaja läinud.
Nii suur kergendus, et olen jälle üleval ja see kõik on tehtud. See tekitab lausa adrenaliini, ehkki valus on ka. Noh, nagu lapse sünnitamiselgi, et keha on täitsa läbi, aga ta on sul käes ja see valu on ju läbi!
Siis lükatakse sind tagasi palatisse. Kell on mitu tundi hiljem, aga sinu jaoks pole rohkem kui mõni sekund möödunud. Veidi ebamugav on küll, aga suuremat ebamugavust põhjustab isegi narkoosijärgne iiveldus. Kõrvalpalatisse on toodud ilma hammasteta onu, kes teeb kuus suitsu päevas. Kuulen kuidas personal temaga räägib. Ta on kukkunud pahasti, korralik nihestusega luumurd. Onul on kare ja vali hääl, loomulikult tohib teda opereerida, on ta aitajatega sõbralik. Mitte kõik ju pole.
Õhtuks olen kodus. Ehkki iiveldab, pole jalavalu väga suur. Liipan mööda tuba ringi. Nüüd hakkab isegi keerulisem periood, kus tuleb kahte mürakaru ühe jalaga kantseldada.
On see inimelu ikka üks värvide ja emotsioonide mäng! Elagu!
Ühe hommiku värvid
Mummud
