• Tiina Kaukvere

Lugu rahuldamatusest


Korraga püha ja häbenemist väärt tegevus? Tegelikkus: ma lihtsalt toidan inimest. Foto: Rene Türk

Ärge saage valesti aru, see õnnetus ei ole mind kuidagi piibliusku pööranud, aga piibel on mind ülemaailmse fenomenina paelunud pikalt küll. Ja selgitasin vist lõpuks välja, miks. See on suurepärane kogumik kirjeldamaks mitte seda, kuidas on loodud maailm, vaid hoopis, milline on inimloomus. See on tuhandeid aastaid püsinud muutusteta, põhjustades igapäevaselt täpselt samasuguseid sekeldusi meile, nagu olid Aabramil, Noal, Aadamal ja Eeval, Kainil ja Abelil… Pole vaja neid müstifitseerida, vaata peeglisse ja näedki kedagi neist.


Piibel tundub olevat geniaalne kirjeldus inimloomusest. Suurepärane teos, mida ühes teiste “pühade raamatutega” on ilmselt kõige rohkem inimkonna ajaloos kuritarvitatud. Nende õpetustega on sadu aastaid inimesi hirmutatud. Hirmutajaks ei ole olnud mitte keegi kõikvõimas ja ülimalt vooruslik jumal. Hirmutaja on ikka ainult teine inimene, kes soovib massi oma nägemuse järgi suunata. On see maadevallutaja, poliitik või usukuulutaja, piiblilood on ta oma heaks tööriistaks pööranud. Sest jumalal juba karistusi jagub, millega ähvardada. Nii kipub ununema küsimus, kas ähvardamine on moodus, mida ise kasutame, kui kedagi heast tahtest soovime aidata ja suunata. Kui kasvatame oma lapsi, kas ähvardame neid igal sammul?


Tegelikult tundub mulle piiblit lugedes üha rohkem, et jumal ise on kõige rohkem valesti mõistetud tegelane, keda tean. Piibel kirjeldab minu jaoks (ma olen küll selle alguses alles), milliste huvitavate mustrite järgi me oleme aastasadu elanud. Mustreid, mida tasub teadvustada, aga ma isegi ei tea, kas neist on võimalik vabaneda.


Me tahame nii väga sarnaneda ja kuuluda, aga samas teist inimest väga lähedale lasta ei julge. Tahame kellelegi meeldida kogu hingest, et unustame ära, mis meile endale meeldib. Meile on antud üks eluhetk, mida kohtleme igapäevaselt kui kõige väärtusetumat asja meie elus, kõik muu on tähtsam. Meile öeldakse, et me oleme piisavad, aga ikka me ei usu seda ja näeme kurja vaeva, et seda saavutustega tõestada. Kusjuures, saavuta palju tahad, ebapiisavuse tunne jääb ikka kuhugi hinge.


Ja usu tõlgendus õpetab meid minu arust seda kõike veelgi oskuslikumalt tegema. On läbi aegade teinud. Näiteks on paljud usutõlgendajad meile öelnud, et inimene on loomult patune, lootusetu. Jumal tema kõrval on nii võimas, inimene tühine. Milline lapsevanem tahab oma last sellises teadmises kasvatada? Ja kas see teadmine aitab seda last elus? See vormib temast ennast, oma juuri ning kogu inimkonda põlgava inimese. Ent mingil hetkel võib olla sellises vaimus lihtne noort inimest kasvatada, teda autoriteedile allutades.


Enda pisendamist ja häbenemist võime näiteks lugeda Aadama ja Eeva loost, kui me nii soovime. Sellest võib küll ka välja lugeda, et inimene on juba loomult üks nurjatud olend. Tal on kõik eluks vajalik olemas, rohkemgi, ent tema tahab ikkagi ainult seda ühte, mis on veel pealekauba keelatud! Ja naine on just see eriline ahvatleja, kes meest halvale teele viib. Nii võib lugeda küll seda teksti ning enda vastu seetõttu veidi põlgust tunda. Mis selle kõige vastu siis aitab? Mõni arvab, et piisab pidevast palvetamisest. Kunagi müüdi ka indulgentse. Mõni usub, et kui kõik nagunii nii pekkis on, miks siis üldse midagi muud üritada. Eladagi selles vaimus!

Ent seda lugu võib mõtestada ka teisiti. BEMA koolkond otsib sellest loost õpetust, sest milline isa ütleks oma lapsele 1) mänguasju täis toas 2) ühele väga konkreetsele asjale osutades, et ÄRA SA SEDA KÜLL VÕTA! Ning ootaks siis, et laps kuuletuks? Naljaga pooleks, me ütlesime Marule, kui me tahtsime, et ta meile midagi nimelt tooks: “Ära sa seda küll võta!” Võisime kindlad olla, et ta nüüd huvitub sellest asjast. Oli ta sellepärast nurjatu ja loomult pahatahtlik? Ühe-aastane ei saagi kunagi selliste omadustega ollagi. Ta on uudishimulik, mis on kindlasti inimlik joon. Kohati väga kasulik, kohati ehk ka kahjulik.


Huvitav on ka “karistus”, mis jumal piiblis keelatud vilja söömise eest Aadamale ja Eevale justkui määrab. Või noh, on arvatud, et see on just jumala “karistus”. Nad märkavad, et on alasti.


7 Siis nende mõlema silmad läksid lahti ja nad tundsid endid alasti olevat, ja nad õmblesid viigilehti kokku ning tegid enestele põlled.

8 Ja nad kuulsid Issanda Jumala häält, kes rohuaias sinna ja tänna käis, kui päev viluks läks, ja Aadam ja tema naine peitsid endid Issanda Jumala palge eest rohuaia puude keskele.

9 Ja Issand Jumal hüüdis Aadamat ning ütles temale: „Kus sa oled?”

10 Ja tema vastas: „Ma kuulsin su häält rohuaias ja kartsin, sest ma olen alasti. Sellepärast ma peitsin enese ära.”

11 Siis ta küsis: „Kes on sulle teada andnud, et sa alasti oled? Või oled sa söönud puust, millest ma sind keelasin söömast?”

12 Ja Aadam vastas: „Naine, kelle sa mulle kaasaks andsid, tema andis mulle puust ja ma sõin.”


BEMAlased osutavad, et jumal pole kuskil varem öelnud, et alasti olek kuidagi halb oleks. Vastupidi, jumal lõi inimese enda näo järgi, alasti, ja ütles, et ta on hea ja piisav. Inimesed on aastasadega loonud ise mustri, justkui oleks enda keha näitamine kuidagi vääritu. Puudub ju loogika selleski, et rinda andev naine end kinni katma peab ja samas pole rinnad mehe puhul kuidagi märkimisväärsed ega varjatavad. On see meie enda konstruktsioon?


Meil on nii suur häbi sellepärast, kes me oleme, osutavad BEMAlased. Miks me häbeneme end? Kas ei või olla, et inimene on need mõtted ise endale pähe pannud ja siis hoopis jumalale omistanud?


Me kõik oleme omamoodi iseenda loodud murede, müütide, mustrite, mallide vangid. Piibel tundub olevat üks neist lugudest, mille vangis osa inimkonnast on.


Eestikeelse piiblitõlke põhjal kingib jumal vilja söönud Aadamale ja Eevale ka muud “kaunist” - naisele näiteks sünnitusvalu ja meeste poolt domineeriva maailma, mehele palju tööd. Ning see kõik jätab endiselt õhku küsimuse, et kes see paljukiidetud jumal ikkagi on selline?


Ent on üks rida veel, mis kui eestikeelset tõlget uskuda, kõlab nii:


22 Ja Issand Jumal ütles: „Vaata, inimene on saanud nagu üheks meie hulgast, tundes head ja kurja. Aga nüüd, et ta oma kätt ei sirutaks ega võtaks ka elupuust ega sööks ega elaks igavesti!”

23 Siis saatis Issand Jumal tema Eedeni rohuaiast välja, et ta hariks maad, millest ta oli võetud.


BEMA tõlgendab jälle nii, et mulle tundub selline jumal sümpaatsena: jumal soovis inimesele teada anda, et loomu poolest kiusatusi tunda on täiesti okei. See on inimlik ja sellepärast ei pea inimene end kuidagi ise hukka mõistma. Kiusatusi tuleb elus ette.

Aga inimesel on kaalutlemisvõime. Ta ei ole selline loom nagu näiteks madu. Inimene peaks seda teadma ning olles kurikuulsast viljapuust söönud, on ta esmakordselt kogenud tagajärgi. Sellest hetkest suudab inimloomus teha vahet n-ö heal ja kurjal.


Olgu kuidas on, aga kõlab ju palju paremini kui lugu sellest, kuidas hädine olevus nimega inimene pidevalt eksib ja sellest väsinud täiuslik isake teda pidevalt peab nuhtlema? Või otsin ma tõesti soovmõtlemisega leebemat selgitust muidu nii julmadena tunduvatele piiblilugudele? Sest olgem ausad, klassikalised tekstid on kohati ka väga võikad, kui mäletan oma filoloogi algaja-aastaid. Ikka nokib keegi kuskil silmi peast välja, lohistab surnukeha vankri järel või poob end üles. Ei ole selles midagi ebatavalist. Võib-olla elasidki inimesed karmi käe reeglite järgi ning pärimus annab seda kõike lihtsalt tuimalt edasi. Mis need piibliloodki muu ole, kui pärimus. Endiselt on raske viia end aega, mil pärimus liikvele läks. Meie elame nii teisiti.


Või kas elame?

Mõtleme ju endiselt probleeme välja ise, mida ise siis lahendama asume. Häbeneme enda kehasid ja eriti strateegilisi osasid, ehkki isegi jumal ise pole kuskil öelnud, et me seda tegema peaks. Tunneme kiusatusi, vahel libastume ja peame end sellepärast nõrgaks. Tahame pidevalt midagi, mida meil pole. Me oleme inimesed.


Me võiks oma inimlikke omadusi hoopis läbi positivismi vaadata. Siis muutuks paljugi. :)

213 views

© 2023 by NOMAD ON THE ROAD. Proudly created with Wix.com