Pühendusega Oliverile
Ma tahaksin metsas hundina uluda.
Ja joosta keset märga nõgest.
Ma tahan sõprust tunda parmuga
ja olla alasti ujumisest sõge.
Kas ei kuule siis metsa hüüdu,
see katkematult kostub kui isatirts.
Tunnen pelgust ja hirmu ja süüd,
kui metsa peaks meelitama see kihk.
Mul pole empaatiat puugiga,
ma kivisoojust ussiga ei jaga.
Võib metsast lahkuda kinnise luugiga,
elukate eest põgenedes kukkuda maha.
Kui jälitavad konna suurused parmud,
pean vaatama, et silmi ei torkaks haab.
Ei ülemäära saa olla armunud,
kui mimikriga pidevalt petta saad.
Ma metsa lähen sissemäärituna
ja pulloveri kurguni tõmmates mõtlen,
mis loom see küll siin saab elada?
Samal ajal sääseparvega päikeses võitlen.
Mingi iselaadi masohhism on vist see,
et peale närimist lapin oma haavad
ja kõigele vaatamata ikka leian tee.
Tunnen hoopis, kuis kaovad mu vaevad.
