• Tiina Kaukvere

Lapsed on nii ilusad hinged

Kui parvlaev Estonia põhja läks, käisin lasteaias. See tragöödia tundus väikse minu jaoks nii kohutav, et vajasin ilmtingimata õnnelikku lõpplahendust. Kui seda ei tulnud, siis pidin selle välja mõtlema: sündis päästelennuk Suunda.


Saage tuttavaks - Tiina ja Tõnis ilmselt millalgi 90ndate algusel. Õde ja vend. Love and hate.

See oli tohutult suurest valgest paberist volditud lennuk, mida vennaga koos päevi värvisime ja joonistasime. Igas aknas oli mõni tegelane, kellegi nägu. Suunda oli väga tähtis päästelennuk (kahjuks ei mäleta me, kust see huvitav nimi pärines). Ta oli ära päästnud külmast merest kõik (sic!) Estonia pardal olnud inimesed. Lennuki värvimine ja sellega mängimine oli meie lemmiktegevus päevadeks. Ning tänaseni on mul see õhin piisavalt eredalt meeles.


Võib-olla oli see meie teraapia, igatahes oli see meie õnnelik lõpp.

Rongiõnnetused, tulekahju, laevahukk… väike mina elas neid kõik hoopis võimsamalt läbi. Mäletan, et nutsin, kui printsess Diana suri. Raadiost tuli pidevalt Andrea Bocelli ja Sarah Brightmani laulu “Time to say goodbye”. Fantaseerisin, kuidas nii ilus laul on kirjutatud kauni ja hea südamega naise mälestuseks.


Ka meenub leinaseisak koolis, kui Saaremaal oli hukkunutega koolipõleng. Käisin siis esimeses klassis. Sama eredaid mälestusi nagu see leinaseisak, on mul sellest ajast võib-olla kahe käe sõrmede jagu, ehkki üldpildis olid kooliaastad minu jaoks hoopis väga toredad.


Tagantjärele tundub, et väike laps on nagu käsn, kes võtab endasse palju võimsamalt kõiksugu emotsioone. Ebameeldivaid ja meeldivaid. Mõni neist on nii suur, et ei mahuks nagu väiksesse peasse äragi, aga tema ikka võtab vapralt vastu. Töötleb mingil moel kogu info ära ning läheb siis edasi kogemuse ja tunde võrra rikkamana.


Vahel mõtlen, et eks ole tähtis siis, et täiskasvanu oleks abiks väiksele peale, aga siis tundub, et võib-olla oskab laps selliseid asju isegi paremini. Tal tulevad igasugused rituaalid ja läbimängud palju paremini välja kui täiskasvanul, kellel pole kas aega või tahtmist emotsiooniga tegeleda. Või peab ta tobedaks rituaale, mis aitavad peale läbi elamist lahti lasta. Mäletan näiteks, kuidas palusin, et isa meisterdaks puust risti kassi hauale. See oli tähtis.


Nüüd, 30 aastat hiljem aga olen enda puhul tähele pannud hoopis teist tendentsi. Raskust raskusi tunda. Nagu mingi lukk oleks kuskil ees, mis ei luba kurval infol minu sisse jõuda. Olgu see mingi suurem õnnetus või lähedase lahkumine, tunnen blokki. Olen isegi tundnud, et tahaksin nutta, aga pole pisaraid. Polegi nagu piisavalt kurb pisarateks. Väike mina nutaks ammu lahinal ja tahaks kõiki kallistada, paitada, aidata. Suur mina vaatab aga lihtsalt klaasjate silmadega ja mõtleb, kuhu pisarad siis jäävad. Kas neid tuleb ka punnitada nagu enamikku asju siin maailmas?


Midagi sellist tundsin näiteks, kui suri ära minu vanaema, kes minu kõrval olnud nii kaua kui ennast mäletan. Siis mõtlesin küll, et pane vaim valmis, nüüd tuleb kohe selline emotsioonipauk, mida sa oma lähiajaloos veel kogenud pole. Läksin isegi pimedasse parki jalutama, et andke tulla, olen valmis. Aga seda ei tulnudki….


Ilmselt on aeg mingi imetabase sarkofaagi minusse ehitanud, mis peaks mind kaitsma maailmavalu eest. Seda ju jagub. Samal ajal olen veendunud, et pole võimalik elada nii, et see sarkofaag kaitseb mind vaid negatiivsete emotsioonide ja kurbuste eest. Küllap tõrjub ta eemale sama efektiivselt ka õnnetunnet. Ei ole võimalik blokeerida ainult teatud emotsioone, usun. Ja tegelikult ma ei tahaks elu nõnda osaliselt vaigistada.


Tahaksin hoopis osata tundeid endast läbi lasta nii, et nad pool minu hinge endaga kaasa ei rebiks.

Võib-olla väike mina oskas nii, sest kogu selle tragöödia kogemise juures oli ta nii empaatiline, sõbralik ja heatahtlik, et tahaksin endale tänagi temasuguse hingega sõpra.

Lapsed on nii ilusad hinged, hoidke nende lähedusse ja õppige neilt.


Ja Tiina ja Tõnis aastal 2017. Ainult love ja imetlus!

© 2023 by NOMAD ON THE ROAD. Proudly created with Wix.com