Praça do Comércio. Peaaegu sürreaalne oli näha sellel väljakul jooksmas oma lapsi, kui Lissabonis olen varasemalt käinud alati üksinda. Ja üksi reisimine võimaldab mõelda igasuguseid kastist väljas mõtteid, ka mõtteid lastest...
Seda, et tuleb kuum päev, sain aru juba siis, kui me veel Colareses oma kottide otsas istusime. Aga nagu näha laste riietest, ei suutnud ma ikka uskuda, et temperatuur 30 kraadi alla tõuseb. Kui tehniliselt oli "Vaikne laupäev", siis Lissabon oli kõike muud kui vaikne. Veel kunagi polnud ma seal nii palju turiste näinud.
Leitsak, palju inimesi, selja taha jäänud tunniajane loksumine emme-issi süles Uberis andis väheke oma sisendit meeleoludesse, kuid me kõik üritasime positiivseks jääda ning elu kingitud kuumast päevast viimast võtta. Maru ja Lukas tahtsid kahtlemata kõige rohkem lihtsalt ringi uurida, joosta, millel on tihedas linnas ka jälle omad piirangud.
Minul oli aga siht! Ma motiveerisin neid, et veidi veel, jalutame veidi veel. Siis jõuame Santa Luzia nimelisse vaateplatvormiga pargikesse jäätist sööma. Ma nii väga tahtsin nad just sinna viia, egoistlikult. Minu mälestustes kappavad turistid sealt alati pigem mööda, niiet on mõnus ja varjuline koht linna imetlemiseks. Jällegi olen seal mitmeid kordi oma elusperspektiividele mõelnud, ka lastele. Nüüd olid nad minuga.
Eks ole lastega suurlinnas raske. Nad tahavad kõike katsuda, kõikjale ronida ja joosta. Liiklus aga on tihe, inimvool suur. Veidi kripeldab, et nad ära ei kaoks ega viga ei saaks. On ärevust.
Ühel hetkel avastasime vaateplatvori nurgast sümpaatse poe. Nagu see "avastamine" meil käib - mõni laps astub kohta, kust me teda eemale püüame hoida. Seekord aga oli uksel sümpaatne proua, kes meid kõiki kangesti sisse kutsus. "Tulge, ma teen teile kohvi!" Ja kui me sealset jahedat õhku tunnetasime ja vaadet nägime, mõtlesime, et miks mitte. Me suhtlesime prouaga telefoniäpi abil ning saime teada, et see pisike käsitööpood töötab, et koguda raha kodututele. Ja kuigi sealgi polnud mummudega, kes kõike katsuda tahavad, lihtne, oli hea energia. "Äkki sellepärast, et olen budist?" pakkus proua lahkudes. Ei tea, aga mina ostsin sealt igatahes endale ühe huvitava käekoti, mille keegi kuskil Portugalis oma kätega teinud on.
Saime oma momendid kätte. Neid tulebki osata tabada, kui reisid kahe pisikese lapsega ja kaost on parajalt palju.
