• Tiina Kaukvere

Kurat, ma polegi surematu

Updated: Sep 16, 2021


Narkoosist ärganud inimene.

Muidu on nii, et istud kodus ja arvadki, et oled surematu. Aga siis tuletavad mingid elusündmused meelde, et ei, lihast ja luust oled ikka. Ja see pole mitte igikestev materjal.


Ehk siis ma käisin jälle haiglas. Kiire poolepäevane visiit, mõned tunnid kuskil teadmata kosmoses, kus minu kehaga askeldas minu vaimse kohaloluta trobikond kontvõõraid. Nüüd veel paar nädalat füüsilisi kannatusi ja seejärel olen üsna kindel, et peagi tekib taas tunne, et olen surematu. Ilma naljata, ma muidugi loodan nii väga, et taastun ja seekord annavad tüsistused veel vähem tunda.


Ma olen üllatunud, kui väikse jälje see õnnetus on minusse jätnud. Aga paar päeva enne jalaoperatsiooni uhas Maru minu eest keset Tartu linna tõukerattaga minema. Ja ma pidin talle järele jooksma. Muidu meil on kokkulepe, et kui ma hüüan “stop!”, siis ta jääb seisma ja ootab mind järele. See päriselt toimibki. Aga seekord tahtis ta teistele oma tõesti suurepäraseid tõuksioskuseid näidata. Ja see sundis mind jooksma. Jooksmine oli varem minu meelistegevus. Ma ei taha öelda, et kirg, aga ma olin harrastussörkija küll. Kadriorus võisin õhtuhämaruses jooksu nautida. Jäneda metsades. Kalamaja agulis. Nüüd viimased aastad ajasin end harvem beebi kõrvalt õhtuhämaruses tänavale ja jooksin Hurda pargist Tähtvere parki, sealt alla Emajõe äärde ning siis kesklinna ringiga tagasi Hurda parki.


Aga, kui ma olen täiesti aus, ei ole ma jõudnud veel tunda suurt kurbust selle üle, et minust harrastusjooksjat enam ei saa. Mul ausalt ei ole selleks lihtsalt aega olnud. Pealegi on mul väga tore treener Andre, kelle käe all saab muudele asjadele ka võimalusi anda. Ma ei ole jõudnud kurvastada. Ja kui üldse, siis ma tunnen ikkagi endiselt nii suurt tänutunnet, et mul pärast sellist tobedat rasket õnnetust kõik nii hästi on. Ja veel paremini on minu rõõmsameelsel beebil! Tal on kõik võimalik!


Aga too õhtul peale Marule järele jooksmist kihvatas küll! Olin enne terve inimene. Nüüd ikkagi on minus midagi jäädavalt rikutud. Ent isegi nii kirjutades tundub see olema liiga laetud. Ma päriselt ei tunne kibestumust ega karda, et mul elus palju tegemata jääb. Aga vahest võib muidugi kihvatada ikka…


Seegi on ju mõnes mõttes vajalik. Muidu eladki nagu mingis mullis, kus midagi justkui on kuklas, aga ei taha sellesse jamasse liigselt süveneda. Samas tuleb see jama varem või hiljem ikkagi riiulilt alla võtta. See “mul ei ole aega” tuleb ära muuta “ma võtan endale aega” mentaliteediks. See tähendab, et oma keha, vigastuste ja füsioteraapiaga tuleb hakata tegelema täna ja mitte millalgi siis, kui on pingevabam ja rohkem aega…


Ent see kihvatus tuli õigel hetkel. Ma olin juba jõudnud sekundi murdosa isegi mõelda, et on mul neid jalaoperatsioone ikka vaja. Kõnnin ju ilusti ja küll kiiremad jooksuliigutused saan tehtud. Paar päeva hiljem ootas mind juba Tartu Ülikooli kliinikumi traumatoloogia osakonnas tuttav võlur (teise nimega kirurg), kes opereeris paremast jalast välja kõik plaadid ja poldid, mis ta sinna aasta tagasi kevadel oli pannud. Nüüd ma olen jälle karguga. Jalg on kollane-sinine-roheline ja paistes. Kaks pikka õmblust turritavad taas välja. Hea, et ma tookord selle armikreemiga ei viitsinud väga mässata. Aga võib-olla hakkan ma kiiremaid liigutusi tegema ilma selle tundeta, et keegi mulle koguaeg puukaid jalgadesse taob. Või, et ma olen mingitesse raudadesse kogemata astunud. Kui nii, siis kiirustan juba mõne kuu pärast ehk tagasi uuenenud traumaosakonda ning lasen võluril oma asja teha ka vasaku jalaga. Isegi, kui pean selleks hõljuma kuskil veidras teadmatuses.


Midagi on see õnnetus minus siiski liikuma pannud. Ma mõtestan elu ja see on veel kaugel mingist vastusest või lahendusest. Aga, kui sa lähed sinna traumaosakonda ja näed inimeste füüsilisi kannatusi, nende taandumist, siis tuleb sulle jälle meelde, kui väheolulised on asjad, mille peale nii palju eluenergiat kulub. Reedel oli minu palatis vanem daam, kellele oli auto otsa tagurdanud ja murdnud mõlemad jalad. Ma mäletasin seda tunnet. Sa oled seal voodis ja ootad. Ja iga inimene, kes sind kõnetab… kui tänulik sa talle oled. Sel päeval ootas ta oma operatsiooni. Ootas ja ootas. Tundis hirmu, aga lõpuks oli ootamisest ja näljatundest nii suur väsimus, et isegi hirm ei olnud enam nii hirmus. Lihtsalt tehke ära juba!

Minul laabus kõik õlitatult. Mõni õde mäletas mind väga hästi. Mõni mäletas paremini minu meest, kes käis iga päev ajal, mil külastajad lubatud ei olnud. Ta tõi värskust kõigi päeva. Küsiti, kas sündis poiss või tüdruk…


Ja siis järgmisel hetkel ma juba lamasin ettevalmistavas saalis. Tädi pani mulle kanüüli. Ma värisesin üleni, ehkki ma teadsin, et see operatsioon ei ole nende jaoks mingi raketiteadus. Ja narkooski on ära proovitud. Ja nüüd ei ole üldse midagi karta. Aga ma kartsin nagu tuld. Nagu ma olen vähe kartnud varem. See pani mind oma elule mõtlema. Ma mõtlesin, et kui ma nüüd suren, olen ma ikkagi nii tänulik kõige eest. Oma laste. Selle eest, et ma olen nii noorena kogenud päriselt armastust ja päriselt ka seda, kuidas armastus võib otsa lõppeda. Ma olen kogenud seda, kuidas ma ühel hetkel ei armastagi enam inimest, keda olen sügavalt armastanud kolmandiku oma elust. See on mind mõtlema pannud, kas armastus on üldse olemas… Või on see konstruktsioon. Veel parem, illusioon. Soovime nii väga, et see oleks tõsi, et usumegi seda. Oma muinasjuttu.


Anestesioloog rahustas mind, et midagi hullu ei ole. Kõik on nähtud-tehtud. Ja kui läheb hästi, saan juba õhtul lastki imetada. Kanüülitädi naeratas soosivalt. Keegi pani termoteki. Mina värisesin veelgi rohkem.

Siis rulliti mind opituppa. See on üks veider tuba, kuhu vist ükski kirurg enne jalga ei tõsta, kui patsient teadvusel on. Igatahes sebib minu ümber seal alati palju võõraid nägusid, aga oma kirurgi pole ma veel kordagi opitoas kohanud. Tema ilmub alati minu juurde palatisse kas enne või pärast lõikust. Mu esimesel opil mängisid opitoas mingid raadiohitid. Mind uinutati mu oma voodis, sest liigutamine oleks põrgulikult valus olnud. Seekord kooserdasin ise opilauale. Loomulikult suure abi ja heade sõnumite saatel. Keegi veel viskas nalja, et siin ruumis on palju onusid, ajab hirmu peale küll. Ma nüüd värisesingi juba selgelt nagu haavaleht. Ainult ma ei kartnud teist inimest.


Miks? See narkoosikogemus on nii sürreaalne. Ühtäkki sul pole mingit võimu oma keha üle. Keegi askeldab sinu kallal jõuliselt ja sa isegi ei saa sellest aru. Kas sind polegi seal toas siis? Kus sa siis ometigi üldse oled, kui sinu keha lebab seal tädide-onude käes, kes ütlevad, et “sa tudud”. Igatahes ärkad sa peale seda tudu üles ja tunned põrguvalu. Äkki tunned jälle, kuidas sinu kehaosas justkui põleb. Khm. Ikka on valus, kas ma ikka olen rohtu saanud? Paneme veel veidi oksükodooni. See teeb su tohutult uimaseks, kuigi elutahe maadleb vapralt selle uimasusega. Aga kurat, valus on endiselt.


Tundsin selgelt, kuidas värisemine lõppes, kui sain enne uinumist kerre fentanüüli. Sekundiga saabus rahu ja ma tabasin selle sekundi ära. Ma sain aru, et mu värisemine lõppes nüüd. Võiks isegi öelda, et mõnus oli olla. Üks onudest (ma arvan tegelikult, et toosama anestesioloog) teatas, et hingaksin nüüd maskist hapnikku. Võtsin mõned sõõmud. Ta küsis vist, kuidas mul on. Vastasin talle täitsa adekvaatselt. Ja siis olingi kadunud.


Nüüd ma lakun haavu ja olen nii suures segaduses. Ma mõtlen, et kui me nagunii otsa saame varem või hiljem, siis miks me nii suure osa oma elust tegeleme asjadega, mis “ei ole päris see, mida teha tahame”? Miks ometi? Miks meil on vaja neid asju, mida me saame tõsta ühest kohast teise? Miks ei ole meil aega oma lähedastele, rääkimata iseendast? Miks me kardame oma tundeid välja näidata? Me häbeneme iseennast. Me eelistame teisi iseendale. Miks? Miks? Miks?

Me ju kaome siit varsti nii, nagu meid poleks kunagi olnudki…

236 views0 comments

Recent Posts

See All