Kuidas me aiast puugiparadiisi avastasime ja sellest (peaaegu) lahti saime

Samast aiast ei saanud mina lapsena mitte ühtegi puuki, kuid oma lastelt korjan nüüd suve jooksul kümneid. Miks?

Puugireid vana küüni/lauda kõrvalt. Sõbrad sai maalriteibiga kokku korjatud ja ootavad nüüd sügavkülmas laborisse saatmist.

“Emme, puuk!” hüüab 4-aastane. Ta ei eksi. Ronibki üks suvilamaja köögi tapeedil, kuhu oleme ta ise ilmselgelt tassinud.

Sel suvel tervitasime oma Hiiumaa kodukülas laulupeotuld, aga koju jalutades lugesime 4-aastasega kokku teeääres kõrte otsas kükitavaid puuke. “Näe, puuk!” juhtis ta esimesena minu tähelepanu suvalise puhma otsas istuvale minitegelasele. Ongi puuk! Sealt edasi vaatasime üle kõik kõrred nagu inimsilmade võimekus lubas. 300 meetri peale lugesime kokku kuus puuki (neid oli kindlasti rohkemgi). 4-aastane pigistas neid kahe kivi vahel otse kõrrel katki.

Hiljuti olin pahandanud elukaaslasega, kes keelas lastel teelt kõrvale pika rohu sisse astuda. Ise elame Kassaris, ei taha ju, et lapsed siin metsa pelgama õpiks. Minu lapsepõlv samas metsas oli ikka lõputu ekslemine kadakasoppide vahel.

Nüüd oli see ka mulle esimene kord püüda teeäärest jalutades palja silma abil puuke. Tõepoolest, sammud teelt kõrvale peavad olema kalkuleeritud. Arvestusega, et neile järgneb puugikontroll.

Kannatatakse ka New Yorgis

Kust need puugid kõik siia tulnud on, see on tõsine eluline paradoks, kui veedad enamiku suvest looduses ning sellega kaasneb iga mõne tunni tagant kohustuslik kontroll. Lapsed teavad, et ei tohi õuepükstega suvila narivoodisse ronida. Äkki tuleb puuk kaasa. Nad ei karda puuki oma kahe küüne vahel laiaks litsuda ja tunnevad selle ka kõrre otsast ära. Puuk on kindlasti üks märksõna, mis nende lapsepõlvesuvest meelde jääb (kõige muu väga toreda kõrval) .

Kui mina olin nende vanune, siis olid puugid koduloomadel ja mitte inimestel, reeglina. Sellist palavikulist kontrollimist ei tehtud, sest puuki polnudki siin lihtne saada.

Hiiumaa - võtku sind või puuk, pole paremat kohta...

See ei ole mingi Hiiumaa, ega isegi Eesti-spetsiifiline probleem, kuigi talved on meie saartel pehmemad, puugisõbralikumad. Näiteks Science Friday podcastist selgub, et ka teatud USA piirkondades on tänavu eriti hull puugiaasta. Isegi betoonlinn New York on riskitsoon, nenditakse.

Põhjuseid on palju. “See on erinevate faktorite kombo - kui külm oli talv, kui palju oli lund,” selgitab Tufts ülikooli immunoloogia professor Linden Hu samas podcastis. Lumetekk kaitseb puuke külma eest, sest väga külm tapab puugid.

Kui nad ka talve üle elavad, siis edasi on nende jaoks oluline niiskus. Puugid taluvad päris hästi kuuma, aga nad ei jää ellu kuivas. “Isegi kui aastaaeg algab väga suure populatsiooniga, siis kui järgneb kuivus, puugid hukuvad kiirelt,” räägib doktor Linden Hu.

Selle aasta sooja talve ja pikka ning niisket kevadet/suve algust mäletame kõik.

“Varasemad kevaded ja pikemad sügised annavad puukidele pikema perioodi peremeesloomade leidmiseks ja paljunemiseks. Puugid võivad olla aktiivsed juba siis, kui maapinna temperatuur on vaid mõni kraad üle nulli,” ütleb Eesti terviseameti nakkushaiguste epidemioloogia osakonna teenuse juht Julia Geller.

Puuke aina rohkem

Ta lisab: teadusuuringud kinnitavad, et Euroopa puugipopulatsioonides on viimastel aastakümnetel toimunud märgatavaid muutusi. Puukide leviala laieneb üha enam põhja poole ning Lõuna- ja Kesk-Euroopale iseloomulikud puugiliigid on levinud piirkondadesse, kus neid varem ei esinenud.

Mida üheülbalisemalt hallid ja niisked on meie aastaajad, seda rohkem puuke. Terviseameti statistika kohaselt on neid eriti rohkelt veel Saaremaal ja Harjumaal, kus puugiründe suhtarv 100 000 inimese kohta on esmastatistikas Eestis kõige kõrgem. See arv muidugi ei pruugi midagi väga põhjapanevat öelda ning 2025. aasta kokkuvõtteid peab veel ootama.

Pole ma ka ise pidanud vajalikuks ühestki neist kümnetest puugirünnetest kuskile teada anda. Ilmselt pole saarte elanike seas väga palju neid, kes EMOsse puuki eemaldama tormaks. Borrelioositest on mulle tänavu siiski esimest korda elus tehtud, kuid see puugihaigust ei näidanud.

Mere lähedus loob saartele tänu suuremale õhuniiskusele ja pehmematele talvedele puukidele soodsama mikrokliima, mis pikendab nende aktiivsusperioodi, selgitab Julia Geller. “Oluline roll on ka rändlindudel, kes kannavad puuke (ja nendega levivaid haigustekitajaid) pikkade vahemaade taha,” lisab ta. Hiiumaa ja Saaremaa on tõepoolest linnuparadiisid.

“Lisaks on saartel loomade, eriti metskitsede, hirvede ja näriliste liikumisruum piiratud, mis tähendab, et puukidel on lihtsam leida peremeesloomi,” sõnab Geller.

Lohutav on teada, et mitmete puugirohkete suvede kiuste ei ole meie perest veel keegi kordagi puugihaige olnud, kuid entsefaliidivaktsiinid oleme küll ära teinud. Kuna borrelioosibakter tuleb inimesele üle tundidega, ongi oluline pidevalt end kontrollida. Ja seda me ka teeme! Teoorias võiks see välistada haiguse ka puukide keskel.

Operatioon puugipuhastus

Keset suve küsisime aga endalt, mida me veel saaks teha. Oleme korjanud aiast puuke valge linaga. Ja saanud ka. Heinamaalt saime sellise kontrollreidiga kaheksa puuki. See pole midagi erilist. Aga siis proovisime lina, mille küljes veel balloon süsihappegaasiga ning soojakott. On see juhus (võib-olla oleks tulemus sama ka lihtsalt valge linaga), aga just siis paljastusid kohad, kus meie õue puugid pesitsevad. Puuk ei tule ju verelõhna peale, vaid soojuse ja kehast erituva süsihappegaasi peale. Puuk ei reisi õues ringi (liigub ehk mõned meetrid), vaid ootab kuni saak ise tema juurde tuleb. Kohad, kus nad kükitavad, ongi strateegilised.

Loodusteadlane Urmas Tartes selgitas mulle kord, et puugivastsete jaoks on vaja õrnema nahaga loomi nagu hiirepojad, maas pesitsevate lindude pojad. Nii avastasime oma aiast ca 50 puuki mõne kogumisringiga ümber vana heinaküüni. Seal krõbistab kindlasti omajagu hiiri. Ka siile oleme näinud. Üle talve oli heinaküüni kõrval verandalaudade virn - hea turvaline ja soe koht nii närilistele kui puukidele. See virn on nüüdseks likvideeritud.

Kui teistest kohtadest leidsime puuke ballooniga superlina abil pigem juhuslikult, siis küüni ümbert sai alati neid kätte hulgakaupa. Samal ajal olime peljanud hoopis keset hoovi asuvat heinast platsi. Sealt ei saanud me kätte mitte ühtegi puuki! Ju on liiga päikseline koht.

Nüüd, kui suurem kogus küüni ümbert on ära korjatud (talletatud sügavkülmas, kust nad laborisse edasi liiguvad), oleme vahel jälle testinud, kuidas meie aia puukidel läheb. Kui mujal on plats peaaegu puhas, siis küüni ümber on linale ka peale suurpuhastust ikka korraga ka viis puuki jäänud. Asurkond on seal niisiis korralik olnud ja päriselt lahti saamiseks tuleks võib-olla võtta hiiri püüdev kass.

Võsastuv loodus

Julia Geller nendib, et Eestis puudub praegu järjepidev ja süsteemne riiklik puugiseire, mis võimaldaks arvukuse muutusi täpselt hinnata. Ent põhjuseid, miks on puugist saanud mõnekümne aastaga inimese jaoks suur mure, on veel.

Üks on looduspildi muutumine. Ka Kassari on ainuüksi minu elu jooksul kõvasti muutunud. Seal, kus veiseid või hobuseid peal ei ole, on kadastik võsastunud. Mõnus paik nii närilistele kui ka nende sõpradele puukidele. Koostoimel kantakse lahkelt edasi haiguseid. Tõepoolest, Sääretirbis, kus hobused aitavad kaitseala hooldada, oli tänavu hea metsmaasika-aasta ning seal ringi mütates ei õnnestunud küll ühtegi puuki saada. Piibuninale viiv tee pigem võsastub ja selle ääres kükitavadki puugid.

“Kinnikasvanud ja hooldamata alad, nagu niitmata heinamaad ja võsastunud metsaservad, pakuvad puukidele ideaalseid elutingimusi – piisavalt niiskust ja varju. Sellised alad meelitavad ligi ka närilisi, linde ja keskmise suurusega loomi (nt metskitsed, rebased), mis omakorda soodustab puukide arvukuse kasvu,” selgitab Julia Geller.

Uus vaktsiin tulekul

Puugid levivadki peamiselt metsloomade, näiteks näriliste, metskitsede ja hirvede abil. Nende loomade arvukuse suurenemine ja liikumine inimasustusele lähemale aitab ka puuke.

Ameeriklastele puugivõitlusest igatahes aitab. Nad vaktsineerivad koeri borrelioosi vastu ja ootavad, et paari aasta pärast võiks käiku minna ka inimeste seas uus borrelioosivaktsiin.

Tufts ülikooli immunoloogia professor Linden Hu räägib Science Friday podcastis, et see saab olema üsna eriline. Nimelt töötaks see nii, et vaktsineeritud inimeselt kanduvad antikehad üle haigele puugile, kui see imema kukub. Nii hakkavad antikehad bakterit ründama juba puugi sees. See tähendab aga, et antikehade hulk peab olema inimkehas koguaeg kõrge, mis omakorda viitab sagedastele lisasüstidele. Kas inimesed seda tahavad, näitab aeg.

Viimati kadus borrelioosivaktsiin turult just seetõttu, et nõudlust lihtsalt polnud. Haigus on antibiootikumikuuriga ravitav, selle asemel, et end pidevalt ennetavalt süstida. Ent kui üle ookeani juba koeri vaktsineeritakse ning arvestades puukide arvukuse suurenemist, ju turgu ka leidub.

Pigem nõustun Urmas Tartesega, kes on öelnud, et inimene peab õppima puukidega koos elama. Mitte puuki kartma (ja seda laskma EMOs eemaldada), vaid end pidevalt kontrollima, puugid võimalikult kiiresti eemaldama. Selleks müüakse apteegis väikseid ja väga efektiivseid puugitange. See vähendab oluliselt borrelioosiriski. On ju nii entsefaliit, kui ka borrelioos inimkonnaga pikalt koos käinud haigused, mis diagnoosikatuse alla lihtsalt saanud võrdlemisi hiljuti.