Ringi reisides, inimestega kohtudes, ebamugavusi ja uut kogede jõuab äratundmisteni, millele kodus istudes võib sattuda hea õnne korral. Sellepärast on reisimine inimkonnale vajalik ja vabastav.
Hiljuti käisime taas väiksel rännakul. Seekord sai Hiiumaalt Saaremaale mindud. Esialgu jälle mina üksi beebidega, aga hiljem liitus meiega tööinimene Oliver, otse Moldovast tulnud ja seal suurelt parlamendivalimised võitnud Dumi ning mõnda aega juba Eestis olnud Marian, Adrian, Loora.
Seekord kogesin igasugu asju, mida reisile kaasa ei valikski. Suured tunded, lõputu lein, pidev vihm, palavik, kõhulahtisus, kõhukinnisus, oksendamine, vaktsiinipalavik, magamatus... Õnneks sai need hädad kamba peale ära jagada.
Loomulikult kogesime palju lahedat ka ning katsumuste kiuste jääb see reis ju ikkagi meelde kui äge seiklus, ehkki hetkede sees oli raske. Ühel ööl, kui beebil oli palavik ning ees ootas varahommikune pakkimine ning üksi kahe väikelapsega Saaremaale sõit, tundsin küll, et mul ei ole seda energiat kuskilt võtta, aga minemata ei saa ka jätta. Ja edasi lükata ka mitte, sest kõik praamid olid välja müüdud, aga senine airbnb lõppes otsa. Mõtlesin öösel mitu tundi, mida ette võtta. Ja kuidas ma jälle end ise sellisesse olukorda panin. Ja miks ma ei võiks üldse lihtsalt kodus olla. Hommikuks oli pilt selge. Pikendasin airbnb-d päeva võrra (vedas, et sain), vahetasin pühapäevase praamipileti esmaspäevase vastu, kus aegu oli küllaga. Oliver aga lendas Saaremaa asemel meie juurde Hiiumaale.
(Oh, kui saaks, veedaksin palju rohkem aega Hiiumaal. Aga kunagi ehk ongi see võimalik.)
Ükskord kirjutasin ühes artiklis nii:
"Leidke lähimal asuv inimene ja pange temaga käed vastamisi, nagu tahaksite üksteist ümber lükata. Nüüd suruge nii tugevasti kui saate! Mis tema teeb? Surub veel tugevamini! Ja teie surute veelgi tugevamini. See väike pinge ja jõumõõt kestab seni, kuni üks teisele alla peab vanduma. Nüüd proovige vähe teisiti ja ärge vastu suruge. Mitte üldse! Vaadake, mis juhtub? Vastane langeb kohe teile kaela. Kui kaob teie vastujõud, kaob ka tema jõud, sama kiiresti nagu see tekkis."
Tunnen teravalt, kuidas ma teatud argistele eluhetkedele hakkan vastu töötama. Miks ta pidi haigeks jääma. Miks ta ei või magada. Miks ta juba ärkas. Miks mul ei võiks rohkem aega olla.
Mõnikord võin ma kohe hommikul oma miksidega suruma hakata vastu sellele, mis on. Sageli juhtub, et see, millele ma vastu surun, võimendub veelgi. Sellest saab eriti suur probleem. Esialgu on see ju argine fakt, et Marul ei ole täna und või Lukasel on palavik. Mina annan sellele laetuse, mis sellistel puhkudel on pigem negatiivne. Ning mingil hetkel ma tahan hakata selle reaalsusega võitlema. Selle ilminguks ongi see ohkamine, et miks see küll nii peab olema! Ehk siis, ma võin argisele reaalsusele tohutu energiakuluga jõulise laengu anda, kuigi seda argist fakti ma sellega olematuks ei muuda.
Kunagi ammu jäi mulle kõrva TED-talk, kus Bethany Butzeri nimeline teadlane oma äratundmiseid jagas. Stop trying so hard. Achieve more by doing less. Selline pealkiri ja selline sõnum, usa-likult lööv. Põhimõtteliselt jagas Butzer pingutused kaheks - tegevused, kus sa pingutad küll, aga samas kulgeb kõik ikkagi sujuvalt ja loomulikult (down stream effort). Ning pingutused, kus sa tunned, et kõva kündmine ja töötamine käib. Nagu vastuvoolu. Kõik töötaks sulle justkui vastu. Ja sa muudkui rassid.
Mõnikord on suhtes ka nii.
Butzeri sõnum oli, et kui sa muudkui tunned end oma tegevustes vastuvoolu võimlemas, siis... võib-olla pole sa päris õiges kohas. Võib-olla raiskad sa oma energiat millelegi valele.
Teadlane ise oli väga palju oma elust jõuliselt pingutanud. Mitte midagi polnud tulnud kergelt, vaid ikka suure tööga. See viis ta küll Harvardi Meditsiinikoolini, kuid oli ka üks antidepressantidega rikastatud teekond, millel ei paistnud otsa. Ja siis leidis ta, et ei soovi sellist elu elada. Ta ei soovinud olla koguaeg "busy". Ta ei soovinud elu künda nagu kartulivagu.
Selleks, et jõuda oma südamesoovini, ei pea sa "veel rohkem pingutama", ütleb ta. Esmalt tuleb hoopis aru saada, mis su südames üldse on. Mida sa väärtustad ja vähemalt sama oluline on küsida endalt, kuidas sa soovid end igapäevaselt tunda.
"So, internally, we need to unapologetically own our values and our feelings and then, externally, we need to act on those values and feelings in the real world." Selline olevatki võti, mis paneb elu pingutustele vaatamata kulgema allavoolu (heas mõttes).
Päris sageli tekib lastega sellist n-ö surumistunnet. Et keegi töötab sulle vastu ja sa pead vastuvoolu oma missiooni ikkagi lõpule viima. Ise sealjuures ohates, et miks nii küll peab olema. Veenad vahest hea, harvem halvaga. Ja lõpuks surud ikka kombeka selga. Pead läbirääkimisi, kas seekord tohib jalga panna tossud või kummikud, sest viimastega saab ju porilompi minna. Ta ei nõustu kummikutega. Okei, ise teab. Aga õue jõudes nutab ta porilombi juures, et kummikuid jalas pole.
Kui palju juhtub seda, et plaanid midagi ainult temale mõeldes, head tahtes. Ja see lõppeb ikkagi suurte pisaratega, sest mingi pisidetail polnud õige. Täna polnud lihtsalt tema päev. Võib-olla tal oli kakahäda.
Lastega tuleb asju ette.
Kuidas siis elada koos nende emotsioonidega nii, et sa aina reaalsusega ei sõdiks ja vastuvoolu ei künnaks?
Ma arvan, et ma tean.
Elu ei tasu väga tõsiselt võtta. Eriti seda argisust. Enamasti on see minevikku vaadates naljakas, hetkes seevastu koledramaatiline. Meil, täiskasvanutel on väga palju plaane, eelarvamusi, ootuseid. Tegelikult pole väga suurt vahet, mis riided tal seljas on. Kas need on õigetpidi või tagurpidi. Tõesti, see pole üldse nii oluline. Ta ei sure nälga ega külma. Ja vahet pole, et ta täna magas vähe või ei maganudki. Sel pole erilist tähtsust. Lapse palavik on kurnav ja teeb murelikuks, aga isegi rohkem hakkab kurnama mure selle ümber. Palavikud tulevad ja lähevad.
Ma imetlen lapsi. Tunnen väga suurt aukartust. Neil ei ole kontseptsioone, erilisi eelarvamusi. Nad on puhtad ja vabad neist. Maru tahab endale roosasid tosse. Need meeldivad poes talle kõige enam. Aga mina ei saa ju neid talle jalga panna, sest mul on kontseptsioonid. Nende kohaselt ei sobi poisile roosad tossud. Aga tegelikult, pole vahet. Järgmine kord, kui ta tahab, ma võin kaaluda nende ostmist talle. Aga, kas minu maailma konteptsioonid ei hakka siis talle liiga tegema?
Täiskasvanud on nii sageli totrad. Süütud lapsed toovad selle totruse välja. Nad on teisest maailmast, teisest puust. Neil on teine pilk.
Ma usun, et lapse pilk kulub meile kõigile ära. Huvitav, et see nii erinev meie omast ikkagi on. Kas me oleme oma südamest kuidagi kaugemal? Kas me künname kogu ühiskonnaga oma elu nagu kartulivagu? Et saaks lihtsalt üles võetud ükskord see kartul.
Ja siis tunneme suurt uhkust saavutuste üle, mis peavad muidugi olema tulnud suure tööga. Ikka raskelt.
Mul on nii suur rõõm, et mul on lapsed, kes aina küsivad mult "emme, miks?". Ma ei tea - see on iga päev vähemalt korra minu vastus. Ma ei tea, miks me paljusid asju teeme nii, nagu teeme.
PS! Tagasi Saaremaalt sõitsime läbi Viljandi. Kui imeline elukeskkond saab üks linn olla! Plaanin sinna esimesel võimalusel veel minna.