top of page
  • Writer's pictureTiina Kaukvere

Kuidas ma hobuseid kardan?

Vahepeal on palju juhtunud. Olen saanud aasta vanemaks. Oleme Hiiumaalt lahkunud. Jälle on ilmunud mõni lugu, minu esimene dokumentaalfilm. Hing on täis igatsust, ootusärevust, värve, rõõmu.


See kõik ootab Hiiumaal...


Hakkasime juba mai algul vaikselt senise Hiiumaa koduga hüvasti jätma. Meil käis palju külalisi ning tähistamine kestis mai keskpaigani. Siis kolisime veidikeseks tagasi Tartu. Nagu elus ikka, sai “veidikesest” ikkagi mitu nädalat ning tundub, et Hiiumaale tagasi jõuame alles jaanipäevaks. Tööasjad ja muu eluline pudi, mis vabandust väljenduse pärast, aga surres ealeski meelde ei tule, võttis üle. Nagu ei tule ka see argine tööle-koju-tööle-koju elustiil. Ma valin teha asju, mis mulle pinget pakuvad ja kui neid parajasti teha pole, siis olen lastega, kolan looduses, rändan maailmas. Liiga palju põnevat on minu ümber. See ei tähenda muidugi, et kõik peab väga kergelt tulema, aga piisab, kui on mõtestatus ja kirg.



Viimasel ajal olen muidugi olnud iga päev oma lastega. On palju emotsioone, veidi väsimust, aga suur armastus ja palju kallistusi, naeru.


Kottide otsas elu on veidi tüütu olnud. Oleme ka siin mandril kõvasti ringi rännanud Põhja- ja Lõuna-Eesti vahet. Selline baasi loomine on vahele jäänud, aga just hiljuti otsustasingi siin Tartus asjad ikkagi lahti pakkida. Täna juba tuleb need jälle kokku pakkida, sest ülehomme reisime Eestist ära. Aga hea on saada ülevaadet, mis üldse on. Kas midagi saaks maha müüa, ära anda. Jube palju on ikka vaja asju ühel inimesel.


Hiiumaa lõppes meil äraütlemata suviselt. Me juba saime igas mõttes suve maitsta. Mere ääres kindluseid ehitada ja paljalt õues joosta. Emadepäeva õhtul tegin viimase sauna ja kuulasin hilisõhtul, kuidas ööbik täitsa hullunult laksutas. Siis tuligi asjad kokku panna ja mandrile tagasi tulla. Hiiumaale jäi hing, imearmas lasteaed, loodus ja meri. Ehk siis kodu...


Meisterdasin jälle lastele mälestuseks ühe video...


Linnas ei jaksanudki kohe algul kaua olla. Juba sõitsimegi Otepää küngaste vahele Oliveri õe juurde, Jänedale minu vanemate juurde, Vääna-Jõesuusse Mariani juurde... Aga nüüd oleme viimaks rohkem kui nädala ka Tartus olnud ja peab tunnistama, et mulle on täitsa meeldinud. Olen käinud lastega iga päev mõnes muuseumis ja õhtul läinud raamatukokku artiklit kirjutama. Õnneks on siin ööraamatukogu lõpetamistega seoses. Kella 24ni pole midagi raamatukogus istuda, tuleb välja. Eks igatsus kriibib ikka sees. Looduse igatsus, aga katsun seda ka siin nagu seiklust võtta ja mõtlen kompensatsioonimehhanismid (kohvikud ja kõik see) välja.



Sünnipäeval läksin uurima Setumaa piiri äärde Kotka tallu, kuidas elab minu kauge sugulane Joosep. Kirjutan temast ja paljudest teistest hobuseinimestest järgmises Edasi.org suvenumbris suure loo. Et mis elu see ühel hobusel tänapäevamaailmas on. Inimese maailmas. Ja selle käigus olen aru saanud, et ma kardan loomi. Mitte ainult hobuseid, aga ka koeri, veiseid, lambaid... teatud juhtudel isegi kasse! Mida!!! Ma olen loomi eluaeg armastanud, nendega elanud. Aga nüüd on mul selge pelgus hinges. No mida saab lammas siis teha? Ta tuleb uudishimulikult lähedale ja ma tunnen ebakindlalt. Kas pole veider. Joosep andis mulle kaska pähe ja viis hobuste sekka. Ma tundsin seda ebakindlust, aga tundsin ka, et mul on vaja aega harjumiseks. Et see hirm tuleb lihtsalt liiga vähesest kogemusest. Ma pole kunagi olnud inimene, kes kiirustab koera paitama, aga olen nautinud, kui tema minu juurde tuleb. Siis ma justkui ise ei astu tema turvatsooni. Ma tunnen selgelt, et olen loomamaailmast kaugenenud. Ja selle tuletas mulle meelde just see aasta Hiiumaal ja inimesed, kes loomadega külg-külje kõrval elavad.


Asi on ka selles, et tahes tahtmata pärandame oma ebakindluse lastele edasi. Mina olen saanud sellise umbusu hobuste suhtes ka päranduseks vanematelt, vanavanematelt, kes pole seda muidugi pahatahtlikult teinud. Aga kahtlemata pole nad seetõttu ka väga ärgitanud mind proovima ratsutamist, ehkki meie suvekodu asub ratsatalu kõrval. Ja minu suguvõsas on tublisid ratsutajaid küll. Nii palju otsuseid teeme ikka oma laste eest, teadlikult ja vahest rohkemgi alateadlikult.


Soovin seda murda ning anda võimaluse oma lastele, kui nad seda soovivad. Oliver on neile heaks eeskujuks. Ta läks isegi appi hobuseid läbi mere Vilsandile karjatama. Ehk jõuame sel suvel ka Vilsandile sealset elu vaatama ja lastele näitama. Sellest, kuidas seal hobuseparvega elada on, kirjutasin ühe loo ka Maalehte. Hiiumaal on nii, et teemad tulevad ise koju kätte. Ei jõua ära kirjutada.



Üks pikem asi sündis mul ja Vladil ka – dokumentaalfilm NEMAD ehk Eesti venelaste lugu. See teema on mind koguaeg köitnud. Ehkki ma enamvähem saan aru valust, mida mõlemad pooled endas kannavad, olen ma kindel, et mis puudutab noorust, siis on see vastasseis tehislik, forsseeritud. Seda poleks, kui me oleks lihtsalt inimesed. Olen seda tunnetanud Tapa gümnaasiumis õppides, kui minu klassis käis omajagu vene keelt emakeelena kõnelevaid lapsi. Isegi kui osa neist hoidsid eraldi, siis polnud see (minu arust, minu jaoks) rahvuse baasil teema, vaid me moodustasime kampasid oma elukoha, huvide, soo, jms baasil. Meie kambas oli ka venelasi. Ma isegi ei tea, kas on okei nende kohta öelda venelased… See on kuidagi kohatu. Nad olid ennekõike sõbrad, klassikaaslased, neil on oma nimed. Ja rahvus oli meie vahel mitmenda järgu teema. Kõige paremini tuli see välja vene keele tunnis, mis nende jaoks oli täielik ajaraisk.


Selline veidi läbiratsutav postitus sai.


Soovin endale sünnipäeva puhul julgust ja eneseusku. Olen väga õnnelik, tänulik.




142 views0 comments

Recent Posts

See All

Comments


bottom of page