Siin ma istun jälle ja kirjutan ühte arvamuslugu ühele väljaandele. Seda olen teinud siinsamas Werneri kohvikus varemgi korduvalt. See kirjutamine nõuab suurt mõttetööd ja kaalutlemist, et ma ei teeks kellelegi ülekohut, oleksin piisavalt täpne ja terav ning selle kõige juures ka aus. Suuresti saab selle kirjatüki autoriks minu mõistus, aga enamasti kirjutan ma südamega kõigele alla. Aga ma nii unistan sellest, et kunagi saab autoriks olla ainult ja ainult minu süda.
Peale Arvo Pärdi keskuse külastamist sel nädalavahetusel mõtlen sellele üha enam, et mis tunne on ikkagi, kui süda kõneleb ja käed vormistavad selle paberile. Hoopis niipidi!
Nagu Paulo Coelho on kirjutanud “Alkeemiku”, kus on isegi keskseks teemaks südame kuulamine. “See, kes Oma Loo järgi elab, oskab kõike, mida vaja. Ainult üks asi muudab unistuse võimatuks: hirm ebaõnnestumise ees.”
Ja siis mõtlen jälle Arvo Pärdi päevikusse kirjutatud lausele: “Üks ilus aeg on alati, kui sa oled hädas, kui sa otsid nagu nullist peale. Kõigepealt pead sa ennast nulliks tegema. Peab olema vaikus. Sa pead leppima oma jõuetusega. Ja see, mis siis antakse, on nagu kingitus.”
Plekktrummi saates kirjeldas Nora Pärt kunagi, kuidas helilooja seda nulliks tegemist harjutas. Näiteks hakati kogu perekonnaga maalima. Vesivärvidega kõiksuguste koduste esemete peale. Norale meeldis selliseid tarbeesemeid, nagu on lõikelaud või lillepott, värvida.
Kui sa hakkad uue asjaga nullist peale, siis sul ei saa endale ootuseid olla. Ei ole vaja arvata, et sa pead seda juba oskama. Sa pole ju seda kunagi varem teinud!
Raskem on end nulli viia selles, mida sa juba oskad. Näiteks, kui sa oled juba tunnustatud helilooja või kirjanik, siis kuidas sa selle “taaga” endalt heidad, et südant kuulata? Kõik need teadmised, oskused ja ootused mis sul kõigepealt iseendale ja seejärel veel teistel sulle on?
Pärt tegi heliloomingu mõttes veidraid asju. Näiteks viisistas (kui ma õigesti aru sain?) psalme või harjutas harmooniast ja rütmist loobumist. Ehk siis, tegi asju peaaegu vastupidiselt nendele ootustele.
See on nagu tegutsemine ilma eesmärkideta. Kui palju me oma argipäevas teeme midagi täiesti ilma eesmärgita?
Mõtlesin, et hakkan ka proovima! Esiteks on suur õpetaja mul juba olemas: MARU!
“Laps võib täiskasvanule õpetada kolme asja: olla ilma igasuguse põhjuseta õnnelik, olla koguaeg mingi asjaga ametis ja osata — kõigest jõust — nõuda seda, mida tahad.” See on vist ka Coelho tsitaat. Igatahes on see sulatõsi! Ja pole suuremat eesmärkideta tegutsemise õpetajat kui Maru. Ta on juba mind õpetanud sihitult uitama. Seegi oli minu jaoks veel mõni aasta tagasi katsumus.
Nüüd olen võtnud marukooli isegi rohkem ette. Soetasin meile rasvakriidid ja näpuvärvid. Joonistame nagu Pärdid! Ja värviraamatus seent värvides lasen temal värvid valida! Ta ju ei ole kunagi kärbseseent näinudki! Miks ta peaks selle punaseks värvima? Värvis hoopis roosaks siniste ja kollaste täppidega.
Eckhart Tolle õpetab, et ärge öelge lapsele: see ON roos! Las lapsed ise tunnetavad, mis see on. Ärge andke neile ette oma kontseptsioone, vaid laske kogeda! Me ise oleme nendest kontseptsioonidest juba rikutud. Isegi jumalat on raske ette kujutada ilma habemeta. Äärmisel juhul võib lapsele öelda: seda siin me kutsume roosiks.
Keeruline eks?
:)
* PS! Läksin kirjutama hoopis pargipingile.
